On aeg rääkida depressioonist ausalt, läbi reaalse kogemuse ning spetsialisti pilgu läbi. Oma taastumisteekonna kirjeldamise juures olen esile toonud erinevaid kogetud emotsionaalseid seisundeid. Stressi, hirmu, ärevust, paanikat ja natuke olen puudutanud ka depressiooni.
Arutlesin sellel teemal inimesega, kes on isiklikult läbinud depressiooni keerulise labürindi, sellest välja tulnud ning läbi oma kogemuse ja õpingute asunud ise spetsialisti kingadesse, aitaja rolli. Avan ukse depressiooni maailma koos oma hea kolleegi, mõtte- ja õpingutekaaslase, depressiooni nõustaja Tiina Länkur´iga, kellelt küsisin küsimusi selle keerulise haiguse kohta.
Ei ole oluline, milline on aeg ja keskkond meie ümber, depressioon võib tabada igaühte meist. Püüad küll teha head nägu, et kõik on korras ja elu läheb edasi, aga mingil hetkel tuleb ikka mask maha võtta. Kuidagi ei tahaks, aga kui ise ei võta, siis varem või hiljem kukub see mask ise eest.

See aasta tuleb kevad teisiti...nagu tuntud luuleridades kirjas...ja teisti ta tuligi. Viimane poolteist kuud on möödunud eriolukorra lipu all, mis ei tähenda, et minu taastumisteekond on jäänud tagaplaanile. Korraks nagu tunduski, et koroonaviiruse teema hakkas kõike varjutama, kuid mingil hetkel märkasin, et tegelikult minu taastumisprotsess kulges ja kulgeb ka praegu omas rütmis. Imelist tervenemist ei ole kahjuks toimunud, ikka ja jälle tuleb ette hetki, mis mulle minu tegelikust tervislikust olukorrast märku annavad. Koroonakriis ei kaotanud võluväel ära minu igapäevaseid terviseprobleeme. Kõik on endiselt alles ja taastub omas tempos, minu enda iseseisval juhtimisel. Hetkel tuleb mul olla kannatlik ja pidada vastu seni, kuni taastuskeskus alustab oma tavapärast toimimist. Ootan nagu Tallinki kruiisilaevad sadamas, millal saab uuesti teele asuda, sest paigalseis ei muuda midagi paremaks! :)

Kui see rõõmus päev lõpuks saabub, siis kappame kõik rõõmsalt ringi nagu väledad sälud. :)  Ei jõua kohe ära oodata enam!
Peas keerlevad erinevad mõtted ja ideed. Kõik on ju muutunud ja muutub veelgi. Kuidas edasi? Vanamoodi enam ei saa ja uutmoodi veel ei oska. Esialgu ilmselgelt naudime nö vabadust ja elu meie ümber. Samas on rahulikku mõtlemisaega kõigil nüüd piisavalt olnud, et uusi plaane teha, kuigi täit selgust majas veel siiski ei ole. Jälgime, vaatame, kaalume ja laseme uutel ideedel lennata ning idaneda.

Pakun välja 3 toredat ideed, kuidas kriisiajal tähtpäevi tähistada, et natukenegi positiivust ja rõõmu koroonaviiruse-hirmu päevadesse lisada. Viimased kuu aega on olnud inimestele tõeline piin. Selle aja sisse on mahtunud paljudel mõned isiklikud tähtpäevad, riiklikud pühad, oluliste kordaminekute tähistamised jne. Katsu sa siis harjumuspäraselt tähistada, kohe kuidagi ei tule sellest midagi välja. Reeglid ja kord kehtivad kõigile ja kui neid hakata eirama, siis võib sattuda korrakaitsjatega pahuksisse või siis lööb osa tutvuskonnast teistele õpetuseks sotsiaalmeedias häbiposti. Juhul, kui oma tähtpäevade tähistamiste fotod sinna üles riputada. Olen selliseid postitusi sotsiaalmeedias scrollides kohanud ning fotode all olevad kommentaarid ei koosnenud ka kuigi kaunitest sõnadest. Peamiselt pahandati postitajaga ja pea alati lõppesid manitsevad juturead templijäljendiga #püsikodus.