Hirmud

Ärevushäire, paanikahoog, surmahirm. Kõik see tuli mind kimbutama ja selline ärev elu kestis mul paar kuud. Nii öösel kui päeval juhtus olukordi, kus värisesin külm higi otsa ees oma voodis keras nagu krevett ja süda tahtis  seest hüpata. Ja kui vererõhk tõusma hakkas, siis tuli nii suur surmahirm peale, et kujutasin juba ette, kuidas uus insult mind kohe kohe teise ilma saadab. Mitmel korral istusin voodil, telefon käes ja 112 nr ekraanil kumamas. Aga helistamiseni ma kunagi ei jõudnudki, sest igakord leidsin endas natuke jõuvarusid, et kasutada ära ajaga õpitud abivahendid. Õppisin selgeks, mis minu puhul töötab ja mis mitte. Kõige lihtsamad ja kiiremad abimehed olid klaas külma vett, sügav ja rahulik hingamine ja kaugusesse vaatamine. Ajapikku tekkis neid abistavaid            meetodeid juurde, mis töötavad imehästi.

Panin tähele, et mind hirmutasid minu isiklikud asjad, mis meenutasid mulle seda hirmsat õhtut. Riietest kuni  küünelakini. Kõik, mis minu küljes tookord oli, kui mind haiglasse viidi. Tekkis tunne, et ega ma ennem rahu ei  saa, kui saan kõiki neid asju veelkord kasutada. Tekitasin endale ise ühe väikese väljakutse ja hakkasin tasapisi   jälle kandma neid natuke hirmutavaid riideid, ehteid jne. Tegin selle hirmuga rahu ja võit oligi saavutatud. On    selline väljend „Hirmul on suured silmad“. Minu silmad olid vist pool aastat üsna suured, ikka suurest hirmust.       Aga siis aitas mind üks väga tore arst, kes ütles mulle päeva lõpuks ühe elumuutva lihtsa lause –„Hakka elama!“. Tema takistusi ei näinud ja korraga ei näinud neid ka mina enam. Julgesin tasapisi jälle elada.     

NB! Hirmud ei pruugi alati taastusmisprotsessis kimbutama tulla. On neid, kellel on vedanud. Minul kahjuks mitte ja kliendilugudest näen, et see on siiski tavapärane olukord, et peale suurt terviseriket kogetakse ärevust ja hirme. Aga kui see peaks juhtuma, siis on hea leida abi teiste inimeste kogemuslugudest ja spetsialistide nõuannetest. Proovi ja katseta, mis SIND just kõige paremini aitab ja luba ennast aidata! 

Tühi töölaud ja elulaud

Kui ühel hetkel taipasin, et minu töölaud ja elulaud olid puhtaks pühitud, siis tekitas see hirme ja ebakindlust  Kuidas edasi? Sain aru, et uued tuuled hakkavad mu elus puhuma, aga mul polnud mingit ettekujutust sellest, millised tuuled need peaksid olema. Uus karjäär ja elustiil tundusid kuidagi hirmutavad. Kas see ongi siis see, millest räägitakse – alustasin algusest?? Võtsin väljakutse vastu ja oma parematel päevadel hakkasin tegutsema. Esimesel taastumisaastal oli see suhteliselt keeruline, sest kogu fookus oli tervisel. Plaane teha ja planeerida ma ei suutnud, elasin päev korraga, kehvematel päevadel tund korraga. Toimetasin vanade energiavarude  arvelt.

Ma olen alati armastanud palju lugeda, aga korraga ei suutnud ma enam isegi ajakirju sirvida. Lugemine väsitas   tohutult ja see tegi mind kurvaks. Ka televiisori vaatamine oli alguses võimatu. Kiiresti liikuvad pildid ja liiga tihe   jutuvada väsitas samuti meeletult. Harjutasin hoolega lugemisharjumust ja televiisori vaatamist. Lootust oli küll  ja veel. Ülirahulikus tempos liikudes tegin algust ka töölaua täitmisega. Suutsin jälle oma elu ja karjääri osas plaane teha. Muutsin oma elu 100% igas mõttes. Karjäär, elustiil, õpingud, prioriteedid. Täna elan mitu korda         rahulikumas ja sujuvamas tempos, kui ma seda varem tegin. Minu elul ja ajal on minu jaoks nö kullahind!               

NB! Suur terviserike paneb inimese keerulisse olukorda. On valida, kas liigud edasi või jääd kohapeale toppama.   Kui tervislik olukord vähegi lubab, tasub neid muudatusi võimalikult kiiresti ette võtta. Kui vaja, pea nõu oma          arstiga või mõne muu tervise spetsialistiga. Tee enda jaoks kõik, sest keegi teine ei saa seda sinu eest teha!       

Uus nägu ja leppimine

Voolik suus, hapnikuvuntsid ees, pikk dreen ja kaks pähe puuritud auku peas ning opereeritud kael. Selline nägin   ma välja haiglavoodis. Lähedased nägid mind just sellisena, mul endal ei olnud sellisest vaatepildist aimugi. Aga  hiljem peeglist endaga jälle tuttavaks saades, mõistsin väga hästi, milline vaatepilt see võis teistele olla. Üsna  hirmutav. Aga see nägu, kes mulle peeglist vastu vaatas, oli täiesti võõras inimene. Kogu see peegelpilt tundus  võõras. Operatsioonimeeskonda ilmselt juuste stiliste ei kuulu ja sellepärast nägin ma välja nagu lastesaatest  käpiknukk Äpu :) , kummaline juuksepahmakas pealael ja pool pead juusteta. Juustel on õnneks komme tagasi  kasvada ja kasvasidki, aga see võttis aega päris mitu head kuud. Senikaua olin endale võõras ja peeglisse vaatamine kahanes miinimumini. Kui uuesti õues jalutamas hakkasin käima ja sisenesin lifti, keerasin suurele peeglile alati selja. Müts oli küll peas ja varjas räsitud juuksed, aga nägu paistis ikka natuke loppis ja hall. Võõras inimene. Vari-inimene.

Ma ei suutnud alguses sellega leppida, aga ajapikku tegin endaga rahu ja leppisin oma väljanägemisega. Hakkasin uuesti juuksuriteenuseid kasutama ja tutvusin jälle ilumaailma toodetega. See andis enesehinnangule kõvasti juurde.

NB! Inimeselt, kes on teinud läbi raske haiguse ja alustab oma taastusmisprotsessi, ei oota keegi imelist ja           glamuurset väljanägemist. See kehv tunne on meie enda sees ja me ise toidame seda paha tunnet oma negatiivse hoiakuga – ma olen kole või mis teised arvavad nüüd minust. Kes sinust hoolivad, need toetavad sind igas  hetkes. Samas on võimalik, et keegi neist inimestest arvabki midagi, aga siinkohal tasub sellel arvajal olla ettevaatlik oma arvamustega. Taastuja on taastumise algperioodil üsna habras ja võtab enamus teravaid märkusi hinge. Ja see kaevab usalduse vao üsna sügavaks. Tavaliselt selline olukord lükkab märkuse tegija usldusringist kaugele ja tagasi saamine sinna ringi on keeruline. Hapras olukorras inimesele ütlen seda, et kui vähegi võimalik, anna märku, kui mõni sõna haiget tegi. Kui märku anda ei soovi, siis arutle kellegagi, räägi endast välja. Lähedased ja sõbrad, mõelge läbi iga oma sõna, mis väljub teie suust. Kui ütled, siis ütle midagi head ja tunnustavat, kritiseerimist tasub vältida. Inimese sees käib nagunii pidev võitlus erinevate emotsioonidega ja iseendaga, mida teie ei näe. On spetsialiste, kes nõustavad sellel teekonnal ka pereliikmeid ja sõpru.
Kaaluge seda võimalust!