Insuldiinimene on tavaliselt hirmu, ärevust ja ebakindlust täis ning vajab sellel teekonnal spetsialisti juhendamist. Ka mina võtsin toitumise käsile natuke hiljem, siis kui olin selleks teekonnaks valmis. Minu toitumisspetsialist, kes ka täna mind nõustab, võttis arvesse kõik minu tervisest tingitud eripärad. Koos arutasime läbi detailid, kuidas ma edasi liigun ja millele on vaja täpsemalt tähelepanu pöörata. Minu jaoks on kogu see toitumise teema üks osa minu tervise taastumisest, kuid ma ei tähtsusta seda enda jaoks üle, vaid annan parima ja olen kannatlik.
Kuigi sellel teekonnal klient/patsient tingimusi ei esita, siis väga hea spetsialist kuulab su ära ning arvestab kõikide asjaoludega. Minu soov oli teha see teekond läbi nii, et mul vastikustunnet peale ei tuleks. Ei mingit piinalaagrit ja näljutamist, vaid puhas teadus, kalkuleerimine, psühholoogia ning elust rõõmu tundmine sinna juurde. Ei ole vaja tekitada mingisugust meeletut stressi, et ma ei tohi seda ega toda süüa. Kõike võib süüa ja juua, aga päeva lõpuks peavad kokkulepitud numbrid klappima. Kui kokkulepetest kinni pead, saavutadki oodatud tulemuse. Päeva kaloraaź, süsivesikud, rasvad, valgud ja liikumine...teate ju küll!
Siinkohal soovin rõhutada, et oluline on liikumine, mitte ennast jõusaalis või maratonidel poolsurnuks piitsutamine. Ei ole vaja, et uus insult või mõni muu suurem terviserike uksetaga juba varitseks. Kõike tuleb teha mõistlikult ning sportimise osas on hea, kui mõni selle ala spetsialist (nt. füsioterapeut, kvalifitseeritud treener jne.) oma nõuandeid jagaks. 
Mina, pale higis, spordisaalides ei rassi. Mulle meeldib jalutada ja ma kõnnin väga palju ning loomulikult lisandub siia nimekirja aktiivne füsioteraapia, mis on minu igapäevase elu lahutamatu osa ja loob hea enesetunde. Rõhutan veelkord – ei ole vaja rabeleda ja ennast ära kurnata. Ikka mõistlikult!

Alguses on tunne, et elad nagu laboris, kaalud igat väiksematki ampsu ja lonksu. Köögikaalust on tasapisi saanud parim sõber ja tänu usinasti kaalumisele hakkavad sentimeetrid kehal muutuma väiksemaks. Jah, söögikohtadesse, köögikaal kaenlas, muidugi minna ei saa, aga paari kuuga on võimalik saavutada silmaga mõõtmises/kaalumises must vöö ja kõik sujub ideaalselt. Keemikud kadestavad sind kindlasti, nemad mensuuridega vs sina palja silmaga! :)
Kui selle rutiini-raja enda ellu sisse tallad, on kõik hästi ja tulemused on varmad tulema. Kõik on võimalik, kui ise tahad ja oled järjepidev. Fookus olgu õige! Ei ole vaja minna spetsialisti aega raiskama hoiakuga – siin ma olen, siin on mu ülekaal ja kehv enesetunne, tehtagu mind korda ja viidagu mind supervormi! :)  

Eelmise aasta lõpus kirjutasin toitumishäirest https://www.taastusstuudio.ee/taastumislugu/kui-toitumishaire-kimbutab ja kirjeldasin, mida see insuldiinimesele tähendab. Samas see teema puudutab ka kõiki teisi inimesi, kes toitumishäiretega maadlevad. Aga veelkord, soovin meelde tuletada, et ikka ise tuleb see esimene samm teha. Sa pead olema valmis oma probleemiga tegelema ja lubama spetsialistil ennast sellel teekonnal juhtida. Nagu juba öeldud, taastumisprotsessi alguses ei ole inimesel tavaliselt nii palju jõudu, et toitumise teemaga tegeleda. Kindlasti on erandeid, aga minule teadaolevalt on selliseid inimesi vähe (kui mitte mõni üksik), kes kohe suudavad ja on emotsionaalselt valmis. Ikka muud teemad kipuvad olema prioriteetsemad ja kiireloomulisemad. Anna endale see aeg, mida vajad alustamiseks, ära jää imet ootama. Imet ei tule, ise tekitad oma ellu selle ime!
Kuidas siib jääb? Kui võtaks siis lõpuks selle toitumise käsile?

NB! Kui oled emotsionaalselt valmis toitumisteemaga tegelema, siis kõige olulisem samm on leida endale sobiv spetsialist. Kui arst on määranud medikamendid, siis on mõistlik valida endale meditsiiniharidusega spetsialist või põhjaliku väljaõppe läbinud toitumisterapeut, kes mõistab nende ravimite toimet ja mõju. On ülioluline teavitada oma spetsialisti, milliseid retseptiravimeid igapäevaselt tarbid!