Kommenteeri

Kui toitumishäire kimbutab

Toitumishäire vs taastumine

Mina ei ole kohanud veel inimest, kes istuks õhtul peale tööd mõnusalt diivanile ja otsustaks, et täna on see päev, kus ma alustan projektiga - söön ennast paksuks! No ei ole veel näinud sellist inimest. :)

Toitumishäire viib inimese enamjaolt tagasi minevikku, isegi lapsepõlve. Sealt saab see tavaliselt alguse ja põhjus võib olla pealtnäha aimatav. Lähedaste poolt öeldud halvustavad sõnad, koolikiusamised, mõni suurem trauma jne. Neid põhjuseid võib olla palju. Mina kirjutan hetkel sellest emotsionaalsest söömisest, mis võib raskest haigusest taastumise ajal inimest (uuesti) kimbutama tulla. Toitumisest ja toitumisteraapiast kirjutan edaspidi pikemalt eraldi postitusena. 
On olemas inimesi, kes on emotsionaalsed sööjad ehk need, kes stressi tõttu lohutavad ennast söögiga. Ja siis need, kes ei ole üldse stressi tõttu söögist huvitatud nö puudub söögiisu. Mina kuulun sinna esimesse gruppi ja arutlen sel teemal ka just sellest vaatenurgast. Iga kaaluprobleemi taga kükitab enamasti mingi mure või probleem, mis söömishäiret tagant kannustab. Olgu see siis psühholoogiline, meditsiiniline, elumuutused, geneetiline jne. Lõppkokkuvõttes on vaja selle teemaga tegeleda ja natuke eneseanalüüsi ei tee siin paha. Nõu võiks pidada ka spetsialistiga.
Kui taastumisprotsess algab, siis inimese sees on palju emotsioone ja palju hirme. Minul oli ärevust ja hirme väga palju. Surmahirm, ärevus, uue insuldi hirm ja palju muud, millest olen eelnevalt lähemalt kirjutanud. Ja kogu selle ärevuse ja hirmu taustal hakkas pead tõstma stress. See pidev sisemine pinge, mis kogus kusagil vaikselt jõudu ja siis väljendus söömishäirena. See tähendab seda, et matad kõik oma hirmud ja läbielamised söögi alla ning see on ainuke tegevus, mis lohutust pakub. See ei tähenda suurt õgimist, vaid natuke siit ja natuke sealt, ilma põhjalikult süvenemata, mida need toiduained kehale teha võivad. Pidev näksimine mõjub teraapiliselt ja rahustavalt. Alguses ei osanud ka mina leida kohe enda sees emotsionaalset tasakaalu. Insuldist taastumise alguses on kehakaal küll viimane asi, millele mõtled. Kõik muud hädad hüppavad terviseprobleemide nimekirjas esiridadesse. Samal ajal tead ju küll, et toitumise teema on ülioluline ja söögiga tuleb olla ettevaatlik, aga siis ilmub, ei tea kust, välja mingi tugev valu, lihtsalt kehv enesetunne, ärevus vms. mis varjutab kogu toitumise teema. Ja stress muudkui kasvab ja söögiisu kasvab koos stressiga. Nagu kevadel maha külvatud herned. Vups mulda ja valmis! :)
Liigset kehakaalu tuli usinasti juurde ja samal ajal toimus väga kurnav võitlus muude tervisehädadega. Mina jõudsin üsna varakult arusaamisele, et lohutussöömine ei lõppe ennem, kui ma ei ole tegelenud oma emotsioonidega. Seljatanud hirmud ja ärevuse. Sellele arusaamisele jõudsin ma kaheksa kuud peale insulti, kui alustasin kogemusnõustaja õpingutega. Intensiivne ja järjepidev töö iseendaga andis üsna pea tulemusi. Kasutasin erinevate teraapiate võimalusi, võtsin õpingute perioodist 100% ja lugesin palju. Peale suurt pühendumist saabuski mu kauaoodatud sisemine tasakaal. Praktika haiglas, insuldipatsientidega töötades, pani sellele kõigele nagu i-le täpi peale. Niisama ei tule midagi, ikka suure tahtejõu ja pühendumusega. On naiivne mõelda, et oled kohe taastumisprotsessi alguses juba tubli ja hakkad selle väga keerulise teemaga kohe tegelema. No ei hakka, seda ma garanteerin. Lihtsalt ei ole jõudu ja tahtmist. Peale emotsionaalse tasakaalu leidmist oli aeg hakata aktiivselt tegelema toitumisega ja ma alustasin konsultatsioone spetsialistiga, kellest oli suur abi. Olen oma tulemustega väga rahul ja meie suurepärane koostöö kestab tänaseni.
Kõik väljastpoolt tulevad sapised märkused figuuri suunas elab ka üle, need teevad küll väga haiget, aga jääd ellu. Minu head sõbrad märkasid küll, et kippusin paisuma, aga nad jäid taktitundeliseks, toetavaks ja olen neile selle eest väga tänulik. Üksiku solvaja sõnad läksid küll väga hinge, aga sõprade ja elukaaslase headel sõnadel oli palju tugevam mõju.

NB! Nagu enamus meist teab, siis kehakaal on õrn teema kõigi jaoks ja kui keegi (eriti lähedane/sõber) kriitilised märkused ilma läbimõtlemata teele saadab, siis usalduskriis on platsis ja kahjuks see kriis võib kesta väga pikalt, ka elu lõpuni. Mõtle ja siis ütle!

Taastumisprotsessis sõidad nagu Ameerika mägedel. Päevad ei ole vennad ja ööd ei ole õed! Kui on märgata, et söögist on saanud sinu südamesõber, siis on ilmselgelt viimane aeg pidada nõu spetsialistiga. Kui manustad arsti poolt määratud ravimeid, siis on mõistlik konsulteerida mitme spetsialistiga nt. perearstiga, toitumisterapeudiga või dietoloogiga.
Toitumisterapeutidel on toitumisalased ekspertteadmised ja nad oskavad anda toitumissoovitusi erinevate haigusseisundite korral ning koostada eridieete, arvestades sealjuures arsti poolt määratud raviga.
Mõistlik on konsulteerida ka näiteks (neuro)psühholoogi või psühhoterapeudiga, sest toitumishäirega tegelemine vajab detailidesse ja minevikku minemist.

Vii kindlasti ennast kurssi, kes on toitumisnõustaja, dietoloog, toitumisterapeut, toitumise konsultant, toitumisõde (meditsiiniasutuses) ja mis vahe neil spetsialistidel on. Seda on ülioluline teada, kui oled taastuja!

NB! Iga nädal uued postitused! HoiaTaastusstuudio Facebooki lehel silma peal!

Lisa kommentaar

Email again: