Mis inspireerib ja innustab?
Mis inspireerib ja innustab?
Uudishimuliku inimesena olen elus igasuguste huvitavate tegevuste/hobidega
kokku puutunud. See, milline neist püsima jääb, sõltub sellest, mis periood
hetkel elus on. Kõik on muutumises.
Aga kui tervis alt veab, siis sõltub kõik sellest, mida sa
edaspidi üldse teha saad. Kui veab, saab lemmiktegevustega jätkata, aga kui ei,
siis jätad nende tegevustega (ajutiselt) hüvasti ja leiad midagi uut toredat,
mida saad teha. Pidev hädaldamine ja enesehaletsus siin kasuks ei tule. Minu
jaoks oli kaks hüvastijättu. Üks neist oli tantsimine, nagu olen varem juba kirjutanud ja teine, mida saab päris hobiks nimetada, on käsitööga
tegelemine, mis on omamoodi teraapiline. Oskused ei kao muidugi kuhugi, aga mõned
peenmotoorikat nõudvad tegemised ei kuulu hetkel minu nimekirja. Mis ei tähenda
seda, et need kunagi enam sinna nimekirja tagasi ei ilmu. Harjutan järjepidevalt.
Seni, kuni minu enda käsitöölise päevad on pausil, naudin teiste käsitöö tegijate
loomingut ning elan neile rõõmuga kaasa.
Kummalisel kombel on mõne huvitava tegevusega/hobiga kadunud
nö tegemisrõõm. Kuidagi ei tunne enam sidet ja pole tahtmist ka. Siis nii
jääbki, vähemalt mõneks ajaks. Kunagi ei tea, millal huvi tagasi tuleb. Panin
tähele seda, et lisaks tegemisrõõmu puudumisele võib kimbutada ka suur väsimus, mis
ei lase asjadega lõpuni tegeleda. Hakkad optimistlikult peale ja siis mingil
hetkel tunned, et ei jaksa ning lõpuks ei taha ka enam. Oluline on ennast mitte sundida.
Ma olen alati suur raamatusõber olnud. Olen raamatukogu
pikaaegne lojaalne klient ja peamiselt, mida viimastel aastatel loen, on ajuteadus.
Loen nii palju, et üks raamatukogu töötaja küsis kord minult, et kas ma teen doktorikraadi neuroteaduses?!? Vaatasin igaks juhuks ka seljataha, äkki ta räägib
kellegi teisega. :) Ei
mingit doktoritööd veel, lihtsalt suur huvi ajuteaduse vastu ja raamatute vastu
üldse.
Kui mõni raske haigus on seljatatud, siis taastusperiood on
ideaalne selleks, et teha endale selgeks iga detail, mida konkreetne haigus/diagnoos
tegelikult tähendab ning millega tuleb rinda pista. Tunne oma vaenlast ja saa
sellega sõbraks! Selline mõte minu poolt taastujatele. See mõte kehtib ka
teiste keeruliste läbielamiste puhul. Tuleb tunda huvi, mida saad enda heaks
ära teha ja kuidas sellest võimalikult valutult välja tulla. Lugemine mõjub
mulle väga hästi, olen saanud oma küsimustele vastused. Eks mõned küsimärgid muidugi
on veel üleval, aga nendega tegelen jooksvalt koguaeg.
Ka kirjutamisel on suur teraapiline mõju. Võib pidada
päevikut või miks mitte ka blogi. Oluline on ventileerida see varjatud valu
endast välja ja hakkabki tunduvalt kergem. Kui kirjutad päevikut, siis kirjuta
kõik emotsioonid välja, nö lase jutul voolata ja Pegasusel lennata!
NB! Kui hetkel hobidega, millega
varem tegelesid, tervislikel põhjustel enam tegeleda ei saa, siis ei tasu jääda
norutama. Pole mõtet keskenduda sellele, mida hetkel teha ei saa. Keskenduda
tasub sellele, mida saab ja mida uut võiks
juurde õppida. Lihtsalt proovida uusi tegevusi ja tunnetada, mis sobib kõige
paremini. Samal ajal võib tasapisi harjutada neid tegevusi, mida varem väga
meeldis teha. Pole ju keegi kinnitanud, et see ei ole üldse mõistlik. Lootust
on alati!
