Kommenteeri

Mis inspireerib ja innustab?

Mis inspireerib ja innustab?
Uudishimuliku inimesena olen elus igasuguste huvitavate tegevuste/hobidega kokku puutunud. See, milline neist püsima jääb, sõltub sellest, mis periood hetkel elus on. Kõik on muutumises.
Aga kui tervis alt veab, siis sõltub kõik sellest, mida sa edaspidi üldse teha saad. Kui veab, saab lemmiktegevustega jätkata, aga kui ei, siis jätad nende tegevustega (ajutiselt) hüvasti ja leiad midagi uut toredat, mida saad teha. Pidev hädaldamine ja enesehaletsus siin kasuks ei tule. Minu jaoks oli kaks hüvastijättu. Üks neist oli tantsimine, nagu olen varem juba kirjutanud ja teine, mida saab päris hobiks nimetada, on käsitööga tegelemine, mis on omamoodi teraapiline. Oskused ei kao muidugi kuhugi, aga mõned peenmotoorikat nõudvad tegemised ei kuulu hetkel minu nimekirja. Mis ei tähenda seda, et need kunagi enam sinna nimekirja tagasi ei ilmu. Harjutan järjepidevalt. Seni, kuni minu enda käsitöölise päevad on pausil, naudin teiste käsitöö tegijate loomingut ning elan neile rõõmuga kaasa.
Kummalisel kombel on mõne huvitava tegevusega/hobiga kadunud nö tegemisrõõm. Kuidagi ei tunne enam sidet ja pole tahtmist ka. Siis nii jääbki, vähemalt mõneks ajaks. Kunagi ei tea, millal huvi tagasi tuleb. Panin tähele seda, et lisaks tegemisrõõmu puudumisele võib kimbutada ka suur väsimus, mis ei lase asjadega lõpuni tegeleda. Hakkad optimistlikult peale ja siis mingil hetkel tunned, et ei jaksa ning lõpuks ei taha ka enam. Oluline on ennast mitte sundida.
Ma olen alati suur raamatusõber olnud. Olen raamatukogu pikaaegne lojaalne klient ja peamiselt, mida viimastel aastatel loen, on ajuteadus. Loen nii palju, et üks raamatukogu töötaja küsis kord minult, et kas ma teen doktorikraadi neuroteaduses?!? Vaatasin igaks juhuks ka seljataha, äkki ta räägib kellegi teisega. :) Ei mingit doktoritööd veel, lihtsalt suur huvi ajuteaduse vastu ja raamatute vastu üldse. 
Kui mõni raske haigus on seljatatud, siis taastusperiood on ideaalne selleks, et teha endale selgeks iga detail, mida konkreetne haigus/diagnoos tegelikult tähendab ning millega tuleb rinda pista. Tunne oma vaenlast ja saa sellega sõbraks! Selline mõte minu poolt taastujatele. See mõte kehtib ka teiste keeruliste läbielamiste puhul. Tuleb tunda huvi, mida saad enda heaks ära teha ja kuidas sellest võimalikult valutult välja tulla. Lugemine mõjub mulle väga hästi, olen saanud oma küsimustele vastused. Eks mõned küsimärgid muidugi on veel üleval, aga nendega tegelen jooksvalt koguaeg.
Ka kirjutamisel on suur teraapiline mõju. Võib pidada päevikut või miks mitte ka blogi. Oluline on ventileerida see varjatud valu endast välja ja hakkabki tunduvalt kergem. Kui kirjutad päevikut, siis kirjuta kõik emotsioonid välja, nö lase jutul voolata ja Pegasusel lennata!
NB! Kui hetkel hobidega, millega varem tegelesid, tervislikel põhjustel enam tegeleda ei saa, siis ei tasu jääda norutama. Pole mõtet keskenduda sellele, mida hetkel teha ei saa. Keskenduda tasub sellele, mida saab ja mida uut võiks juurde õppida. Lihtsalt proovida uusi tegevusi ja tunnetada, mis sobib kõige paremini. Samal ajal võib tasapisi harjutada neid tegevusi, mida varem väga meeldis teha. Pole ju keegi kinnitanud, et see ei ole üldse mõistlik. Lootust on alati!
NB! Iga nädal uued postitused! HoiaTaastusstuudio Facebooki lehel silma peal!

Lisa kommentaar

Email again: