Kommenteeri

Reisipisik on tagasi

Reisida mulle meeldib, eriti pikemad puhkusereisid on mõnusad. Mõni aasta tagasi aga selgus, et reisimine on minu jaoks hirmuäratav. Igasugune transpordiga sõit tekitas alguses ärevust ja hirme. Kartsin ülerahvastatud ühistransporte (liinibuss, tramm, troll), lennukiga lennata, kiiret sõitu sõiduautoga, loksutavat laeva ja mida kõike veel. Kujutasin endale ette, kuidas iga sõit, hoolimata transpordivahendist, lõppeb katastroofiga. Olgem täpsed – järgmise insuldiga. Pidev hirm tiksus kuklas ja mingil hetkel mõistsin, et nii enam ei saa edasi elada. Mõtlesin, et tuleb hakata selle teemaga tegelema ja hirme ületama, kui ma soovin endale normaalset elu. Nüüd ja kohe, ilma ettekääneteta. Mõtlesin läbi, millise transpordivahendiga sõitmine mind täpsemalt hirmutab ning püüdsin seda hirmutunnet analüüsida, detailideni. Oli aeg alustada proovisõitudega, päris algusest.

Sõiduauto? Tänan, ei!

Kõige esimene transpordivahend, millega sõit lahti läks, oli tavaline sõiduauto. Hirm oli suur, kartsin väga „kiireid kaadreid“. Seda ebamugavat tunnet, kui pildid vahetuvad kiiresti s.t. majad vilksavad kiiresti aknatagant mööda. See ajas mu nägemiskeskuse ja taskaalukeskuse natuke segadusse ja kukla tagant vupsas ülesse tuttav ärevus. Kannatasin sõidu ära, vahepeal panin silmad kinni ja surusin küüned oma käekotti. Kui järjekindlalt harjutada, siis mingil hetkel enam nii suurt ebamugavustunnet ei tunne. Kuigi, pean ütlema, et aegajalt tuleb ka täna seda ette. Täna lihtsalt oskan selle tundega paremini hakkama saada ja seda kontrollida. Minu lemmikute hulka autosõit ei kuulu, aga vajadusel kasutan seda võimalust ka.

NB! Väga oluline roll on inimesel, kes seda sõidukit juhib. Kui ta on nii mõistev ja talle läheb sinu tervislik seisund korda, siis ei tasu suurt muret tunda ja sõit sujub hästi. Kui seda mõistmist ei ole ja ei tulegi, siis tasub vältida neid autojuhte. Küllap leiad teise auto, teise juhi ja probleemi ei ole. Võid kindel olla. Taastujale ütleks nii, et julge välja öelda, kui midagi häirib ja lähedasele/sõbrale ütleks, et kuula palun seda inimest ja arvesta temaga.

Linnaliinibuss, kui tõeline dźungel

Esimene liinibussiga sõit oli tõeliselt ebameeldiv. Trügivad inimesed, „meeldivad“ aroomid ja palju muud. Istuma ei lasknud mind keegi. Sellepärast, et mul ju kõik jäsemed küljes ja liiguvad ka veel! Pole sul midagi vaja istuda. Jaksasid bussi ronida, jaksad seista ka! :) Selline suhtumine, aga see vist ei üllata täna enam kedagi. Mul ei olnud ju laubale kirjutatud INSULT! Kõik oli endine, mammid suurte pampudega rabasid istekohti, vanataadid torisesid, aga kannatasid ära, et mammid neil istuda ei lubanud. Koolilapsed raskete koolikottidega võisid ainult unistada toolist. Õppisin ära istekoha rabamise, piinlik isegi meenutada. Aga kui on vaja, siis võitled nagu tõelises dźunglis, enda heaolu nimel. Mul olid head õpetajad, needsamad nõukaaja mammid. Mõnikord tuleb ka täna seda võitlust ette, kui enesetunne kehvaks kisub ja pean kasvõi korrakski istuma ja puhkama. Linnaliini bussisõite sai alguses harjutatud hambad ristis, aga täna olen tulemusega rahul.

Vana hea sarvik ehk sõit trolliga

Parimaks sõidukogemuseks ühistransportidega kujunes troll. Pikk ja lohisev sarvedega buss. Võib olla loksutas tõesti natuke rohkem, ilmselt tänu lõõtsale, aga vähemalt oli aeglane ning rahvast oli ka oluliselt vähem. Troll venis nagu tigu, ei mingit suurt kiirust ja see mulle meeldis. Ainukesi kiireid kaadreid tekitasid needsamad nõukaaja mammid, kes välkkiirusel istekohti rabasid. Muus osas on mul öelda ainult head sõnad Tallinna Linnatranspordile, kes neid lohisevaid ja aeglaseid sarvilisi ikka veel käigus hoiavad. Minusugusele oli alguses sellest suur abi.


Trammisõit Kadriorgu

Trammisõit kujunes ka üsna rahulikuks. Siin oleneb sellest, mis liinil sõita. Võid sattuda ka kilukarpi, kus ärevusel on mõnus pinnas pead tõsta. Võib minna ka paremini, kui sõit viib näiteks Kadriorgu. Just sinna minu esimene sõit mind viiski. Trammisõit ise polnud alguseks liiga pikk ja istuda sain ka, ilma võitlemata. 

NB! Esimesteks sõitudeks vali endale rahulikum ja aeglasem transpordivahend. Tramm või troll. See annab sulle edaspidisteks sõitudeks julgust juurde ja teadmise, et saad küll! Harjuta!

Rong see sõitis...

Kui oma edetabeli lahti löön, siis rong on selles tabelis üsna heal positsioonil. Ruumi palju, istuda saab üldjuhul ka ja mis peamine, värsket õhku on oluliselt rohkem, kui teistes ühistranspordivahendites. Umbsed ruumid mulle ei  sobi. Esimene proovisõit kestis 11 minutit ja viis mind paarteist kilomeetrit linnast välja. Rahulik sõit oli. Rongile ma annaksin oma maksimumpunktid, aga väike tõrvatükk kippus ka ikka meepotti tikkuma. Ikka ja jälle need ebamugavalt kiired kaadrid (aknatagant mööda vilksatavad puud ja põõsad), mis ajasid vaatevälja natuke sassi.
NB! Rongisõitu alustades peab sellele kindlasti mõtlema ja sellega arvestama. Kui vilksatused hakkavad kõvasti häirima, tasub suunata pilk vaguni teise otsa. Nii kaugele, kui silm ulatub. See aitab kohe ja rahustab üsna ruttu su nägemiskeskuse maha.

Kaugliini bussiga lõunaosariikidesse

Esimene bussireis oli Pärnu-Tallinn liinil ja sel reisil oli ärevustase üsna kõrge. Kõige rohkem kartsin ma kiirust ja ebameeldivat loksutamist, mida Eesti teedel sõites aegajalt kogeda võib. Õnneks oli see lühike sõit ja kokkuvõttes läks bussireis hästi. Kõike, mida ma kartsin, ei juhtunud ja jällegi oli mul võimalus ärevamatel hetkedel hoida kinni oma elukaaslase käest. See tekitas minus kindlama tunde. 

Minu kõige pikem bussireis peale paari aastast pausi oli reis Tartusse. See reis kujunes väga sujuvaks. Istekoht oli olemas, filivaatamise võimalus olemas. Panin tähele, et filmi vaadates ei märganud ma mööda vilksatavaid puid ja maju. Kui veepudel koju ununeb, siis mugavustega bussides saab pudelivett bussijuhilt osta. Mingeid erilisi suuri probleeme ette ei tulnud ja julgustan teisi „algajaid“ ka proovima.

Tagasi merele

Esimene laevareis viis mind Soome. Õnnetuseks sattus olema väga tormine ilm, samas andis see mulle võimaluse nö tõmmata plaaster kiiresti maha. Suurepärane võimalus panna ennast proovile. Selle paraja Erna retkega ühele poole saades mõistsin, et olin näinud koletist seal, kus seda ei olnud. Aga hirmul on kombeks kasvada suuremaks ja halvata su tegemisi. Laevale minnes kartsin ikka neid samu tuttavaid asju ja kõige rohkem suurt loksutamist. Polnud aimu ka, kuidas mu aju reageerib. Kas loksutab nii kõvasti, et ainult mõtted lähevad kergelt sassi või läheb kehvemini ja nägemiskeskus koos tasakaalukeskusega esitavad mulle ultimaatumi. Või veereb pea, nagu keeglikuul üldse maha ja minu katse saab sekundiga läbi. :) Sellised ulmelised huumoriga segatud mõtted keerlesid mu peas. Olukorda aitas pehmendada seltskondlik vestlus ning huvitavad jututeemad viisid mõtted hirmudest eemale. Märkamatult olime jõudnud sadamasse ja mul oli hea meel, et selle teekonna ette võtsin. 

Teiseks katsumuseks oli purjetamine. Merega on mul väga eriline side ja sellepärast on jäänud purjetamine alati minu suviseks lemmikuks. Aga purjejahil seilates tunned igat väiksemagi lainetuse kohe ära. Ja jällegi kummitasid mind samad hirmud, mis kruiisilaevaga sõites. Kuidas ma selle sõidu vastu pean? Kas mu pea kannatab välja kõik need loksutamised? Ja veel tuhat küsimust sinna otsa. Viimased kaks suve olen ennast proovile pannud ja harjutanud jälle jahisõiduga. Sel aastal tegin järgmise sammu ja proovisin kahetunnist sõitu. Ilmaga vedas ja pea jäi ka  endiselt otsa. :) Teosammul, tasapisi saavad hirmude poolt tekitatud tõkked ületatud ja ärevus murtud.
Olen väga uhke enda üle! 

Tahaks lennata!

Puhkusereisid on minu jaoks olnud alati olulisel kohal. Aastas korra või kaks lennata kuhugi soojale maale, lükata varbad sooja rannaliiva sisse ja nautida puhkust. Kõlab hästi ju! :)

Kusjuures enne insulti oli meil planeeritud reis soojale maale, mis mõistetavatel põhjustel minu jaoks ära jäi. Saatsin kurvastades teised teele ja jäin nende tagasitulekut ootama. Lihtsalt olukord oli selline, aga tunne oli küll masendav, kui koju jääma pidin. Õnneks mitte üksinda, elukaaslane oli minuga solidaarne ja nii me jäimegi koos teiste Facebooki postitusi ja fotosid ootama.
Samal ajal siin oli -15 c külma. Brrrrrrrrrr....

Peale insulti ei paista need reisimise plaanid enam sugugi nii ahvatlevad. Juba mõte lennukiga lendamisest tekitas suurt hirmu. Kummaline, sest just lennusõit oli mulle alati meeldinud ja nüüd siis niimoodi. Peamine hirm oli suur teadmatus, kuidas mu pea reageerib lennusõidule. Aju on üks keeruline ja ettearvamatu organ inimese kehas, mida ei tasu alahinnata. Kõike ei saa ette näha, aga valmis tuleb olla kõigeks. Insuldiinimeste suurim hirm on tavaliselt lennusõidul vererõhu kõikumine. Ärevus on kerge tulema, kui väiksemgi ebamugavustunne sisse poeb. Äkki saan uue insuldi?!? Rahustuseks võin öelda, et proovisin peale kolme aastat ootamist lennureisi ära. Lend ei olnud pikk, Viin pole õnneks väga kaugel. Pea jäi kenasti otsa ja mingit plahvatust ajus ei toimunud. Milline rõõm! :)
Enne reisi pidasin oma perearstiga nõu ja kuulasin ära tema soovitused. Alles siis otsustasin, et nüüd tuleb see reis ära teha. Ja tehtud ta saigi. Kõige ebamugavamad momendid olid muidugi õhkutõusmine ja maandumine. Selleks ei pea olema üldse insulti läbi teinud, et seda ebamugavust tunnetada. 

Minu hirm lennusõidu ees oli midagi sarnast nagu neil inimestel, kellel on suur lennuhirm. Loomulikult mitu korda lahjem võrreledes lennuhirmu all kannatavate inimestega ja sellepärast ma oma kogemust 100% lennuhirmuga  võrrelda ei saa. Aga ma olen sellele tundele üsna lähedal olnud ja midagi toredat selles tundes ei ole, seda võin ma kinnitada. Õnneks sõit läks hästi ja nüüd jääb üle uusi plaane teha. Kavatsen kindlasti lennureisidega jätkata. Järjest kaugemale!

NB! Peale insulti lennureisile minnes pea kindlasti nõu oma perearstiga. Temal on sinu tervislikust seisundist väga täpne ülevaade ja oskab sulle vajadusel nõu anda. Kui vaja, siis korraldab sulle uue terviseauditi või suunab juba neuroloogi juurde. Aga kindlasti konsulteeri oma arstiga, see annab sulle enesekindlust juurde ning teadmise, et oled kõik enda jaoks teinud. Järgi arstilt saadud soovitusi väga täpselt!

Kui võimalik, siis tasub esimeseks reisiks valida mõni lühem lennureis. Pikalt istuvas asendis olemine ei tee sulle midagi head, püüa vahepeal püsti tõusta ja ennast sirutada/liigutada!

Jalgratas või tõukeratas?

Ega suurt vahet siin ei ole, kumb ratas. Kui tasakaalukeskus jukerdab, siis katsu sa rattal püsida. Oled ise ohus või paned teised liiklejad ohtu. Rattasõit on ainuke sõit, mis mul on veel tegemata. Järgmisel suvel proovin ära ja ma loodan, et saan seda katset teha kaugel inimasustusest ja metsloomadest. :) Loodan, et katse saab olema edukas. Elektriline tõukeratas jääb ilmselt kõige viimaseks, sest see tundub olevat kõige ebaturvalisem sõiduvahend selles nimekirjas. Pole mingit tahtmist oma eluga riskida. Kavatsen veel pikalt elada! ;)

Kõik postituse fotod on illustreerivad ja pärinevad erakogust!
NB! Iga nädal uued postitused! HoiaTaastusstuudio Facebooki lehel silma peal!

Lisa kommentaar

Email again: