Millist söögikohta alustuseks valida?

Minu esimene söögikoha külastus peale insulti oli hirmutav, kuigi koht ise oli lihtne ja rahulik. Kartsin inimesi ja iseennast ka. See tähendas seda, et inimesed väsitasid ja iseenda tervises ma ei olnud kindel. Pidevalt kimbutas peas mõte, et kukun söögikohas tasakaalu probleemide tõttu kummuli ja suren ära. Selgituseks ütlen, et esimene söögikoha külastus sattus just sinna perioodi, kus ma võitlesin igasuguste hirmudega ja ärevushäiretega. Aga elukaaslase julgustavate sõnade ja toe najal võtsin selle sammu ette. Kohaks valisime ühe suurema ostukeskuse pizzeria, kus rahvast oli vähe ja koht ise oli tõesti väga lihtne. Meenutas sööklat ning plastmassist palmide vahele oli turvaline ennast ära peita. Valisime just sellisesse nurka oma laua. :) Söögiks lihtne pitsatükk ja joogiks karastusjook. Joogikõrs sisse, et oleks lihtsam juua, sest minu käed oli üsna nõrgad ja see aitas vältida ebameeldivusi, mis oleks võinud juhtuda. Eks neid klaase olen ajajooksul ikka kukutanud küll laua alla ja laua peale. Täna olen juba osavam ja haare on kindlam.
Teine katse viis mind kohvikusse, mis asus keset Viru keskust, asub siiani. Inimeste sagimine ja muusika, vali jutt, naer ning ere valgustus. Oli aeg ka selle keskkonnaga uuesti tuttavaks saada. Tass kohvi ja tükk kooki tegi olemise kindlamaks ning tunnike möödus üsna mõnusalt.
Kolmandaks kohaks valisin kiirtoidurestorani. Mitte maitsva ebatervisliku toidu pärast, :) aga sellepärast, et sellistes kohtades sain ennast harjutada müraga. Lärmakad turistid ja koolinoored andsid oma panuse mürataseme tõstmisele. Tasapisi harjusin tugevate helidega ära, kuigi jah vahepeal oli tunne, et minus tärkas StarWarsi tegelaskuju Stormtrooper, kes oleks tahtnud korra majja lüüa. :)

NB! On üsna tavaline, et insuldiinimesed ei julge teha esimest sammu, et astuda uuesti tavaellu. Oma kodus on väga turvaline olla, pingutada ei ole palju vaja, kõik vajalik on lähedal. Aga mingil hetkel tunned vajadust saada osa kõigest sellest, mis ennem tundus nii igapäevane ja lihtne. Olgu selleks või söögikohtade külastamine. Kui oled esimeseks sammuks valmis, siis tasub alustada lihtsamatest kohtadest, kus rahvast on vähem ja toiduvalik on lihtsam. Kus on mugav ja turvaline ning kui midagi peaks natuke viltu minema (nt. klaas või kahvel kukub maha, toitu pudeneb suunurgast lauale jne.), ei tekita sulle nii palju meelehärmi. Üldjuhul inimesed on mõistvad ja ei pööra väga sellele tähelepanu. Kõigil juhtub, ka kõige parema tervisega inimesel. Hirm ja häbitunne on sinu enda sees. Ainult järjepidev harjutamine lahjendab neid tundeid sinu sees. Insuldiinimeste tüsistused/häired/kahjustused on erinevad ja kõike võib ette tulla. Arvesta oma eripäradega ja tee vastavalt sellele toidukoha valik. Algus olgu lihtne ja edasi võiksid kohavalikud pakkuda natuke väljakutseid. Kui vaja, palu kelnerilt/ettekandjalt abi lihatüki lõikamisel või küsi julgesti joogikõrt oma joogi joomisel, kui see peaks sinu jaoks vajalik olema. Usu, sind aidatakse meeleldi, lihtsalt tuleb julgesti abi küsida. Oleks hea, kui esimesed korrad oleks sinuga kaasas mõni lähedane/sõber/tuttav, et tunneksid ennast mugavalt ja kindlamalt. Koos on turvalisem tunne ja esimene samm on kergem. Kui oled piisavalt harjutanud, avastad juba üsna varsti ennast ka mõnes peenemas restoranis einestamas ja miski ei valmista sulle enam probleeme. Julgus on tagasi võidetud. On aeg jälle elust rõõmu tunda!