Kommenteeri

Su nägu kõlab võõralt

Keegi meist ei tea, kuidas me erinevates olukordades reageerime. Näiteks kui kellegi lähedase, sõbra või tuttava tervisega midagi juhtub ja selle inimese elu ilmselgelt muutuma hakkab. On selgemast selgem, et insuldiinimese elu enam endine ei ole. Kui inimesel „vedas“ ja suudab peale insulti oma eluga edasi minna ja ise toimetada, siis prioriteedid on kindlasti muutunud.

Päris huvitavaks võivad kujuneda kohtumised vanade tuttavatega. Eriti nendega, kes ei ole teadlikud, mis sinuga vahepeal juhtunud on. Kohtab erinevaid reageeringuid. Kaastunnet, hoolivust või näiteks hämmingut. Ka ükskõiksust ja kriitikat on ette tulnud, mis omakorda tekitas minus hämmingut. Tundus mõistmatu, et keegi võib sellise läbielamise arvelt võtta heaks kritiseerida. Loomulikult on olnud ka eelarvamusi. Kas insuldiinimene saab üldse mõistlikuks ja adekvaatseks jääda? Ilmselgelt ei saa see inimene enam „normaalne“ olla, kindlasti katus sõidab ja psüühika on korrast ära. Siinkohal tuletan meelde, et inimeste insuldijärgsed tüsistused on väga erinevad. Mõned on jäädavad ja mõned mitte. Kõik oleneb sellest, milline ajuosa kahjustada sai ja kui tugevalt. Kritiseerijal, kel puudub informatsioon konkreetse haiguse kohta, tasub viia ennast kurssi ja uurida alustuseks kasvõi internetiavarustest. Väga hariv tegevus igas mõttes.
NB! Taastujale soovin rahulikku meelt ja järjepidevust, teistele s.t kõrvalseisjatele mõistmist ja kannatlikkust. Mõlemale poolele mõeldes on võtmesõnaks empaatiavõime. Kõik emotsiooniga öeldud teravad sõnad kõlisevad taastuja peas edasi ja need ei pruugigi kaduda kuhugi. Siinkohal lõppeb ka usaldus. Taastuja, ära arva, et kõrvalseisjatel on kerge selle olukorraga toime tulla. Väga keeruline ja hirmutav. Kahjuks ei ole meie riigis olemas lähedastele mõeldud käsiraamatut, kus antakse täpsed juhised, kuidas taastujaga käituda ja pakkuda olulist tuge. Inimene on ju sama, aga samas tundub võõras. Nagu kannaks mingit salapärast maski. Midagi on muutunud ja nüüd tuleb lähedastel/sõpradel/tuttavatel selle muutusega harjuda ja võõras omaks teha. Kusjuures pingutus olgu mõlemapoolne!

Vedas, et ellu jäid!

Kui alguses kõigi tähelepanu ja hoolitsus tundub väga südantsoojendav, siis mida rohkem tervis paremaks läheb ning kõrgendatud tähelepanu koos abivajadusega kahaneb, võib tekkida tunne, et sind koheldakse nagu väga õrna kristallvaasi, millel on juba ähvardavalt tugevad praod sees ja võib kohe-kohe puruneda. Hea taastuja, neela see tunne alla ja anna teistele natuke aega harjuda olukorraga. Sinu sõbrad/tuttavad/lähedased ei ole meditsiinitöötajad, kes oskavad eksperthinnangut anda. Igaks juhuks püüavad nad kõigest väest pakkuda parimat. Isegi, kui see on liig, mis liig. Mõistlik on jääda rahulikuks ja võimalusel öelda, et sinuga on hetkel kõik ok ja ei ole vaja liiga palju murteseda. Kui ennast viisakalt väljendad, ei ole ka solvumisi.

On ka teistmoodi kogemusi. Ette võib tulla ükskõiksust ja verbaalset kõhulahtisust, milleks tuleb ka valmis olla. Kohtab ka hirmu, mis peidab ennast tegelikult osavalt külma suhtumise taha. Kunagi ei tea, kes lähiringist või samm kaugemalt ringist nõrgema närviga on. Panin ajaga tähele, et need kelle valulävi tundus olevat kõrge, üllatasid kõige rohkem. Mida detailsemaks jutuajamine läks, seda rohkem sooviti sulgeda selle peatüki kaant ehk siis panna konkreetsele teemale punkt. Mustriks on saanud lause:“ ...aga tegelikult sul läks ikka hästi, ellu jäid!“ Lause aitab kiiresti panna punkt kõhedust tekitavale teemale ja detailidele. Rohkemat ei kannata inimene kuulata ja seda tuleb tähele panna. Teha vahet, kas tegemist on ükskõiksusega või hirmuga. Pole mõtet punnitada oma valusate üksikasjadega edasi, kui näed, et vestluspartner juba silmini kabuhirmu täis on. Uskuge, taastuja on juba ilma selle lausetagi väga tänulik oma päästjatele ja oskab elu hinnata. Miski ei ole iseenesest mõistetav ja tänamatusele ei ole siin kohta.
NB! Mõned kannatusteraja detailid võivad muidugi jääda rääkimata ja kui need endiselt sind piinama jäävad, jaga neid emotsioone spetsialistiga. Professionaal on alati vestluspartnerina hea valik.

Aga..kõlab hästi ju, et jäin ellu, pane või LIKE kuhugi. :) Käed-jalad liiguvad, pea on otsas ja suu räägib. Mida veel tahta? Sooviks siin mõttelõnga edasi veeretada, aga...kas ikka kokkuvõttes läks hästi? Ellujäämine on iseenesest suur võit, uus võimalus, aga samas jäämäe tipp. Muutunud võib olla nii füüsis kui psüühika või siis suuri muutusi ei olegi märgata. Kuid see, millega taastuja igapäevast võitlust peab, jääb teiste silmadele nähtamatuks.
Taastuja ei mõtle igapäevaselt, et küll on tore, jäin ellu, milline suur vedamine! Taastuja mõtleb sellele – kuidas nüüd edasi elada? Ja veel miljon muremõtet ja küsimust.
Olen tohutult tänulik neile, kes pingutasid, et mu elu päästa ning neile, kes on aidanud minu konarlikku taastumisteekonda siledamaks muuta. Kes on olnud minu suhtes sõbralikud, hoolivad, leidnud oma hinnalisest ajast kasvõi mõne hetke, et kuulata ära mu mure või miks mitte ka hädaldamise...mida tuleb ette üliharva.

Mõned inimesed sammuvad sinuga tulevikku kaasa ja mõned jäävad minevikku. Paanikaks põhjust ei ole, see on täiesti normaalne olukord. Kes soovivad, need jäävad, kes ei soovi, need lahkuvad. Klammerduda ei ole vaja!

NB! Iga nädal uus postitus! HoiaTaastusstuudio Facebooki lehel silma peal!

Lisa kommentaar

Email again: