Kommenteeri

Segadus meeltega või meeltesegadus?

Ühel hetkel avastasin üllatusega, et minu kõik viis meelt - nägemine, kuulmine, kompimine, haistmine ja maitsmine elasid nagu uut elu. Alguses olid need muutused isegi üsna ehmatavad. Kui tekitada siin sõnamäng – SEGADUS MEELTEGA-, siis saaks kokku sõna MEELTESEGADUS, mis annaks omakorda läbi minu kogemuse sellele teada-tuntud sõnale täiesti uue tähenduse.

Esimesena andis muutustest märku minu kuulmismeel. Selgus, et peale ajuoperatsiooni olin väga tundlik erinevatele helidele. Tundus, nagu minu aju töötaks teise raadiosageduse peal. Magades keerlesid peas muusikajupid ja ärkvel olles tundus teiste inimeste vaikne hääl isegi liiga vali. Õnneks kestis selline olukord ainult paar päeva.
Tugevaid helisid väldin tänaseni...kui on võimalik vältida. Samas olen ma väga suur muusikasõber ja igal võimalusel külastan erinevaid kontserte, ka enda harjutamise mõttes.
Teisena üllatas mind minu nägemismeel. Kui ma lõpuks, paar päeva hiljem, oma silmad peale operatsioonist toibumist lahti tegin, hakkasid imelikud asjad juhtuma. Aju tegi selgelt jälle trikke. Aknal sibasid vari-putukad ja vari-ämblikud. Otseloomulikult reaalsuses midagi sellist aknaklaasil ei olnud, kogu see action toimus lihtsalt minu peas. Keeruline on seletada, mida nägin ja kuulsin päris esimestel päevadel peale operatsiooni. Hiljem, ajuteaduse maailma sukeldudes, sain aru, et midagi sellist tõepoolest võib inimesega peale ajuoperatsiooni juhtuda ning üldjuhul on see mööduv. Minul oli õnneks tegemist ajutise olukorraga ja tagantjärele kõike analüüsides, meenutades ning uurides olen saanud aru, et sain kogeda midagi väga erilist, mis siiani meeles on püsinud.
Minu mälu töötab briljantselt, mäletan ikka veel neid natuke kummalisemaid hetki. Hiljem, juba kodus olles, tekkisid muud mured ja hirmud. Televiisori vaatamine (kiiresti liikuvad/vahelduvad pildid) ja päevavalgus (eriti päike) tekitas alguses mulle päris palju tuska. Tuli hakata harjutama. Televiisori vaatamisel, peale kümneminutilist saatelõiku, hakkas sees keerama ja iiveldustunne oli kohal sekunditega. Alguses kasutasin televiisori asemikuna tahvelarvutit, mis kokkuvõttes osutuks suurepäraseks abimeheks. Ka ere päevavalgus ajas silmad valutama ja isegi iiveldustunnet tuli ette. Päikeseprillidest sai õues viibides minu lahutamatu aksessuaar. Isegi täna on mu silmad veel natuke  tundlikud, mistõttu mõnikord kannan päikeseprille ka pilvise ilmaga. Nii on mugavam ja silmad ei väsi nii kergesti ära. Küsimus ei ole ainult teravas päikesevalguses, vaid eredamas päevavalguses üldse.
Olen väga pikalt olnud läätsekandja, aga peale insulti valisin ma alguses enda jaoks teise lahenduse, raviprillid. Pool aastat käisin prillid ninal ringi, aga siis otsustasin uuesti läätsekandjaks hakata. Pidasin nõu oma arstiga, läbisin põhjaliku silmauuringu ning sain kinnitust, et minu silmadega on kõik korras.

NB! Kui tundub, et nägemisega on midagi korrast ära, on mõistlik anda sellest kindlasti teada oma perearstile või erialaarstile (nt.neuroloog). Ilmselt suunatakse Sind perearsti poolt edasi silmaarsti juurde, kes teostab põhjaliku kontrolli. Kui selgub, et on vaja silmadele eraldi ravi, siis võta see raviteekond kindlasti kohe ette! Isegi, kui saad kinnituse, et silmad/nägemine on korras, annab selline põhjalik kontroll lõppkokkuvõttes kindlama enesetunde ja teadmise, et hirmuks ei ole põhjust. Emotsionaalselt mõjub see väga hästi, vähemalt mulle mõjus. Üks mure jälle vähem. Nagu tookord minu arst ütles mulle – hakka elama!

Haistmismeel ja maitsmismeel hakkasid koos vigurdama. Peamiselt häirisid alguses mind söögilõhnad. Kohati isegi nende toitude lõhnad, mida olin ennem oma lemmikuteks pidanud. Tavapärane hommikusöök ei tundunud enam maitsev. Minu lemmikuid, riisigalette, ei söönud ma natuke rohkem, kui pool aastat. Lõpuks siiski maitsmismeel hakkas uuesti muutuma ja minu vanad lemmikud ilmusid menüüsse tagasi.
Peaaegu kaks aastat ei julgenud ma kohvi juua, kuigi kohvi mõnus aroom tundus vastapandmatu ja oleksin tahtnud seda aroomi lausa hammustada. :) Alguses ei maitsenud ja hiljem ei julgenud. Oli hirm, et äkki vererõhk tõuseb kohvi joomisest õhku nagu rakett.
Tänaseks on minu maitsmismeel taastunud, võib öelda, et isegi oluliselt teravamaks muutunud ning tass maitsvat cappuccinot kuulub minu igapäeva rutiini juurde. Ainus, mis siiani mõnikord õudusjudina üle selja jooksma paneb, on hommikupudru lõhn (paar kindlat putru). See lõhn kleepis ennast minu ninasõõrmetesse just haiglas olles ja tundub, et sellest ma ei pääse veel pikalt. Kusjuures haigla toit maitses mulle hästi (v.a. puder), ju mul siis vedas haiglaga. Oleks patt viriseda.
Pudrusõpradel ajasin nüüd ilmselt oma kommentaaridega kulmu kipra, aga selline seis on praegu. Kuid kes teab, võib olla muudan oma meelt, loputan selle jubeda pudrulõhna oma ninast välja ja kirjutan kunagi siin veel vastupidise arvamuse. :)

Kompimismeelest võiks kirjutada väga pikalt, aga võtan selle kokku nii, et tegelen insuldi tagajärgedega tänaseni. Taastumisprotsess jätkub, füsioteraapia ja tegevusteraapia on minu iganädalaseks kindlaks osaks. Minu jaoks on oluline, et käed-jalad töötaksid hästi, et peenmotoorika toimiks ja ma saaksin oma igapäevaseid toimetusi teha ilma suurte probleemideta. Pikk tee on veel käia, aga kõnnin sellel teel vähemalt natuke kindlamalt võrreldes algusaegadega.
Erinevatest teraapiatest, mis minu igapäevaellu kuuluvad, kirjutasin detsembrikuus.
https://www.taastusstuudio.ee/taastumislugu/teraapiad-teevad-imet

Olen 100% kindel, et teraapiad teevad imet. Sea endale mõistlikud eesmärgid, ole järjepidev, pühendu täielikult oma taastumisprotsessi ning ole kannatlik. Anna endale võimalus!

NB! Iga nädal uus postitus! HoiaTaastusstuudio Facebooki lehel silma peal!
https://www.facebook.com/taastusstuudio/

Lisa kommentaar

Email again: