Kommenteeri

Mask maha!

On aeg rääkida depressioonist ausalt, läbi reaalse kogemuse ning spetsialisti pilgu läbi. Oma taastumisteekonna kirjeldamise juures olen esile toonud erinevaid kogetud emotsionaalseid seisundeid. Stressi, hirmu, ärevust, paanikat ja natuke olen puudutanud ka depressiooni.
Arutlesin sellel teemal inimesega, kes on isiklikult läbinud depressiooni keerulise labürindi, sellest välja tulnud ning läbi oma kogemuse ja õpingute asunud ise spetsialisti kingadesse, aitaja rolli. Avan ukse depressiooni maailma koos oma hea kolleegi, mõtte- ja õpingutekaaslase, depressiooni nõustaja Tiina Länkur´iga, kellelt küsisin küsimusi selle keerulise haiguse kohta.
Ei ole oluline, milline on aeg ja keskkond meie ümber, depressioon võib tabada igaühte meist. Püüad küll teha head nägu, et kõik on korras ja elu läheb edasi, aga mingil hetkel tuleb ikka mask maha võtta. Kuidagi ei tahaks, aga kui ise ei võta, siis varem või hiljem kukub see mask ise eest.

Depressiooni põhjused võivad olla väga erinevad. Alates väga raskest haigusest, elulisest keerulisest olukorrast kuni koroonakriisini välja. Kunagi ei tea, mis tegelikult võib tasakaalust välja viia ja tugevalt mõjutada. Väga oluline on depressiooni märgata. Aga kuidas?

Kuidas depressioon „seestpoolt“ paistab?
Sellel seisundil on kindlasti palju toone ja pooltoone, aga värve oli selles minu jaoks vähe. Mul oli hetki, kui ma nägin sõna otseses mõttes must-valgelt. Kõige suurem lootusetuses hoidja on tunne, et miski ei kütkesta, pole võimalik, jõukohane….enam. Puudus siht ja eesmärk elus. Hommikune rõõmus päike oli mulle häiriv masendust suurendav ere laik, mis imes viimsegi hommikuse energia, mida niigi kehv ööuni ca 3-4 tundi oli toonud. Enesehaletsus, sest mäletad ju, et päike mõjus varem hoopis teisiti. Enesehaletsus, et jõudu pole. Isegi tualettruumi minek võis olla suur pingutus! See pole ju 25 aastase jaoks teekond Kuule, aga ometi nii see tundus, kehvematel päevadel. Viha paremal ja kurbus vasakul käel, minul, seni rõõmsameelsel seltskonna naerutajal, kõigi toetajal ja mõistjal. Mulle endale jäin ma sellel perioodil täiesti mõistetamatuks hädavareseks. Häbi ja jõuetu raev enda suhtes, kui ema kandis mind kätel tuppa tagasi, sest olin otsustanud ennast „kokku võtta“ ning maad kaevama asudes pärast kolmandat mullakeeramist kukkumas olin. Sõin ju ka vaid ühe võileiva päevas.

Millised on depressiooni märgid?
Haige ise seda ei märkagi, kindlasti mitte esimesel haigestumisel. Unehäired on ilmselt inimese enda jaoks kõige selgemaks märgiks.

Kuidas kõrvalseisjana märgata ehk mida tähele panna ja kuidas ning millist tuge pakkuda?
„Mask“ on hea märksõna. Haigusel on palju maske, ka naerusuine, mina seda ei kandnud, enda arvates. Enamuses tekib motivatsiooni puudus, jõuetus täita seniseid, rääkimata uusi ülesandeid ja tegevusi ette võtta. Ennast saab pikalt petta, seetõttu on lähedased parim abi märkamaks, et midagi ei klapi. Nemad ju panevad tähele, kui tavapärased asjad hakkavad vastumeelseks muutuma, jõudu võtma, ärritama. Kui suhtlemises on märgata enesesse tõmbumist või ülereageerimist, liigset emotsionaalsust, kui rõõmu pakkuvad asjad jätavad järsku ükskõikseks. Neid igat ühte võib pidada tähelepanu väärivateks märkideks.

Mida inimene ise saab enda heaks ära teha või kas üldse saab ja jaksab?
Uuringutele tuginedes tuleb tõdeda, et kui korra olla depressiooni põdenud on väga tõenäoline saada uus „madalseis“, iga uue haiguskorraga suureneb nö kroonilisuse tõenäosus. Seetõttu oleks eriti oluline iseennast analüüsida, kui depressioon selleks korraks selja taga. Mis oli päästikuks, eelnes, mis mustrid on võimalik välja tuua, mis on viinud koosmõjus haigusseisundisse? Meenutada, mis süvendas seisundit, mis aitas, toetas.

Kui depressioon on selleks korraks moel või teisel seljatatud, oleks vaja teha korrektuur mitmel rindel, analüüsides näiteks järgmist:

  • Millised on mu mõtted endast?
  • Mis hoiakutega on inimesed, kellega ma suhtlen?
  • Kas minu tööd ja tegevused on mulle meeltmööda ja jõukohased?
  • Kas mul on siht ja eesmärk, mille suunas põnevusega minna?
  • Kas mul on turvaline tunne mõeldes tulevikule?
  • Kas minu lähedased saavad ja julgevad viidata minu muutustele, mis võivad viia uue haigusseisundini?
  • Kas mul on nõustaja, kellega oma mõtetest ja tunnetest saaksin rääkida, kui minu suhtevõrgustik on auklik?

Kui analüüs toob mingis valdkonnas välja valu, hirmu, segadust, pinget, siis on mõistlik asuda neid samm-sammult pehmendama, jõukohasemaks muutma ning positiivseks pöörama. Parem on ennetada ja oma vaimne tasakaal korras hoida, kui hirmu ja negatiivsuse foonil, pigem varem kui hiljem, ennast taas depressioonist leida.

Kuidas teha valik, millise professionaalse nõustaja poole pöörduda?
Olen teistelt selle haigusega inimestelt kuulnud, et liiga tihti neid ei mõisteta nö akadeemilise koolituse saanud spetsialisti poolt. Nad peavad kuulma soovitusi: võta ennast kokku, mõtle muule/heale, naudi lemmikmuusikat, -toitu… See on sama, kui teha korralikus joobes inimesele reibas ettepanek jätta see joove sinna paika ja asuda kleidi kraed heegeldama, seejuures heegeldamine nõuab ka vastavat oskust. Depressioonist väljumine on samuti oskus, mida on võimalik inimesel õppida, iga korraga paremini ja kiiremini. Sellega aga ei pruugi tõesti üksi hakkama saada. Ma julgeks soovitada peale perearsti või vajadusel kliinilise psühholoogi nõustamise ja konsultatsiooni ravimite osas, leida sarnase kogemusega taastuja. Inimese, kes saaks läbi oluliselt sügavama mõistmise olla toeks, leidmaks igaühe enda unikaalset teekonda depressioonist väljumiseks ja selle ennetamiseks.

NB! Iga nädal uus postitus! Hoia Taastusstuudio Facebooki lehel silma peal!
https://www.facebook.com/taastusstuudio/

Lisa kommentaar

Email again: