Millest kõige rohkem puudust tunnen?

Kogu see eriolukorra periood ei ole mõjunud minu taastumisteekonnale toetavalt. Piltlikult öeldes pigem nagu kaigas kodaratesse. Tundub nagu üks suur ajaraiskamine, sest taastujale on iga minut kullahinnaga. Iga sekund loeb, iga päev on oluline, iga asjakohane professionaalne abi sellel teekonnal on ülivajalik. Võimalustest, midagi enda tervise heaks ära teha, on vaja kinni haarata. Aga kui need võimalused päevapealt ära võtta, siis jääb kogu taastumise teekond päris stoppama või hakkab venima. Kui just ise suur optimist ja aktivist ei ole. Kõik insuldiinimesed seda kohe kindlasti ei ole. Psühholoogiliselt on see juba mõnele inimesele liiga palju ette võtta, spetsialistilt saadav reaalne tugi ja juhendamine on sellel teekonnal vältimatu. Seda ei ole isegi mõtet ette kujutada, et kõik meist on valmis näiteks isesesvalt füsioteraapia harjutusi kodus tegema. Mõni vajab kindlasti reaalset füüsilist juhendamist ja abi. Ma usun, et terapeudi jaoks on see samuti keeruline olukord. Teed kliendiga/patsiendiga suure töö ära ja siis korraga toimub sunnitud (eriolukorra tõttu) seisak. Kogu töö ja vaev ning edusammud.
Minul ei ole olnud võimalust vahepeal jätkata oma teraapiatega või näiteks kohtuda erialaarstidega, mida oleks väga vaja. Kui teraapiate osas saab kodus ise mingil määral midagi ära teha, siis tegelikkuses on kohtumised terapeutidega väga vajalikud. Vähemalt mina arvan nii. 

Teraapiate teemal olen juba varasemalt kirjutanud. Täpsemalt sellest, milliseid teraapiad isiklikult olen endale valinud ja kuidas need mulle mõjunud on.
https://www.taastusstuudio.ee/taastumislugu/teraapiad-teevad-imet
Samas pakub nii mõnelegi taastujale emotsionaalset turgutust minu sidrunilimonaadi lugu. Natuke julgustust kulub meie ellu ka täna ära. Taastumise juures on väga oluline osa positiivsel hoiakul ja muidugi lootusel. See on see, mis innustab tahtma rohkem, paremini ja kiiremini.
https://www.taastusstuudio.ee/taastumislugu/kui-elu-pakub-sidruneid-tee-neist-limonaadi

Ka neuroloogi nõuandest tunnen aeg-ajalt puudust. Ikka ja jälle ujub pinnale küsimusi, mida oleks vaja arutada, professionaalset nõu saada. Loomulikult on kõik virtuaalsed vahendid selleks olemas ja ka helistamine on üheks võimaluseks, kuid kokkuvõttes ei ole see päris see, mida üks insuldist taastuja vajab. Tuletan meelde, et perearst ei ole neuroloog ja oodata temalt, et ta oskaks vastata kõikidele neuroloogistest haigustest tingitud terviseküsimustele, on liig mis liig.
Help yourself ehk aita ennast ise variant induldiinimese puhul ei tööta kohe kindlasti. Kohtumine erialaarstiga on  mõningatel juhtudel lausa hädavajalik, kusjuures mõlemale poolele. Kuigi jah, alles hiljuti tuldi välja suurepärase lahendusega, avada Põhjamaade esimene digikliinik. Minumeelest geniaalne idee! Kuid kahjuks minu raviteekonna puhul sellest lahendusest suurt abi ei ole. Samas, jään põnevusega tulevikuarendusi ootama. Võib juhtuda, et arstid, neuroteadlased ja tehnoloogiainimesed üllatavad meid veel tulevikus! :)

NB! Kui vahepeal tekkis mul juba tunne, et koroonakriisi tõttu hakkas mu põhifookus, keskendumine taastumisprotsessile, natuke hägusamaks muutuma, siis tänaseks on fookus taas väga selge. Viirusejutud ei juhi minu taastumisteekonda. Ei ole mõistlik keskenduda ainult viiruse kartmisele ja lasta nõndaviisi ärevustundel nahavahele hiilida. Või veel hullem, sisendada endale, et koroonaviirust karta on olulisem, kui tegeleda oma põhihaiguse tagajärgedega. Inimene justkui satuks tegelikkuse eitamise faasi ja see on juba ohumärk. Kui nii on juhtunud, tasub pidada nõu oma raviarstiga või vaimse tervise spetsialistiga.

Insuldiinimese prioriteet number 1 on ilmselgelt võimalikult kiire ja edukas taastumine. Sellele tulebki keskenduda. Samal ajal tuleb hoida ennast kursis kriisiolukorraga ning järgida kehtestatud reegleid ja piiranguid. Kõik peab olema tasakaalus, aga fookus olgu õige ja paigas!