Mis juhtus?

See oli küsimus, millele sain haiglavoodis olles selge vastuse. Insult. Järgnes suur segadus ja hirm. Lähedastele ja sõpradele tegin vaprat nägu, aga omette voodis lamades keerlesid peas hirmumõtted. Ka pisar kippus aegajalt silma tulema, mis siin salata. Kas ma jäängi nüüd hädiseks voodihaigeks, teistele koormaks? Minu opereeritud aju tegi korduvalt mõtlemisega ületunde. Kuidas ma siis nüüd edasi elan?
Üks olulisemaid asju, on saada oma raviarstilt selge ülevaade, koos detailidega, mis juhtus ja kuidas siit edasi  minna. Arsti soovitusi on oluline järgida ja vajadusel võtta vastu teiste erialaspetsialistide nõuanded. Insuldi puhul kuuluvad tavapäraselt ravimeeskonda lisaks neuroloogile ka psühholoog ja erinevad terapeudid. Eraldi toon välja füsioterapeudi, kes osutus minu jaoks ülioluliseks spetsialistiks haiglas. Tema juhendamisel sain ma rulaatori juhtimisõiguse :) . Igapäevased harjutamised ja natuke ka enesepiitsutamist, et taas kõndima hakkaksin.
NB! Kindlasti tuleb alguses arvestada sellega, et suurte ja liiga optimistlike plaanide tegemine väsitab ja üldjuhul ei tule sellest midagi välja. Tempo tuleb valida alguses väga rahulik. Oluline on arutada oma raviarstiga läbi kogu raviprotsess ja kuulata ära taastumise prognoosid ning soovitused. Kui kõik, mis puudutab meditsiinilist taastumist on arusaadav, alles siis saab edasi liikuda muude teemadega. Inimesed meie ümber kipuvad alguses palju nõu andma. Kuula nad rahulikult ära, nad soovivad ju lihtsalt head. Samas tuleb usaldada oma sisetunnet, enesetunnet ja spetsialiste! Kogu spetsialistidelt saadud informatsiooni on mõistlik jagada lähedastega/pereliikmetega. Nende toetus taastusmisprotsessis on väga oluline. Ära muretse, eluratas hakkab taas tasapisi liikuma, küll näed!

Kohanemine

Haiglast koju tulles on sees justkui kaks emotsiooni – rahu ja rahutus. Rahu selles mõttes, et oma kodu tundub väga turvaline koht. Samas ootab ees hirmutav teadmatus - mis saab edasi, kas minus on piisavalt jõudu, et tulla sellest olukorrast võimalikult hästi välja? Ja veel rida küsimusi, mis panevad ka kõige optimistlikuma inimese proovile. Siin saan öelda ainult ühte - anna endale aega uue olukorraga tutvumiseks ja kohanemiseks.

NB! Kõige lihtsam tee on valida allaandmine ja kaotada lootus. Lasta enesehaletsusel võimust võtta. Natuke raskem, kuid väga oluline on liikuda oma taastumisprotsessiga edasi. Nii füüsiliselt kui psühholoogiliselt. Ja seda viimast ei tohiks alahinnata. Alati tasub abi küsida ning minu soovitus on leida endale sobiv spetsialist, kes nagu abirattana aitab sellest keerulisest emotsionaalsest virrvarrist välja sõidutada. Ja uskuge mind, segaseid tundeid mahub esimestesse kuudesse palju. Kõik psühholoogilist tervist toetavad spetsialistid on sellel teel teretulnud sinu ellu. Võta nende abi vastu!

Esimesed sammud

Väikese lapsena tehtud esimesed sammud on nagu suursündmus. Esimesed sammud täiskasvanuna...tundub samuti nagu suursündmus, kuid...Kurb ja kõhe tunne on siis, kui avastad, et su jalad ei kanna sind või puudub tasakaal. Tuleb alustada algusest ja seda tegin ka mina, üsna sihikindlalt. Olin otsustanud, et annan endast kõik, et ma voodihaigeks edasi ei jääks. Harjutasin kodus rulaatoriga mitu korda päevas, ikka ühest toaotsast teiseni. Kuigi oli väsitav ja mõnikord tundus ka lootusetu. Sellistel hetkedel on suureks abiks, kui abikaasa/elukaaslane/lähedane/sõber ütleb, et oled tubli! Nagu keegi valaks kütet juurde ja justkui imeväel tahtejõudu lausa voolab sinu sisse.
NB! Oluline teada nii taastujale kui taastuja lähedasele – hea ja positiivne sõna, innustus annab taastujale palju juurde. On tunne, et suudad ja tahad rohkem. Ka siin ei tohi unustada, et aega on vaja endale anda. Ja ma ei mõtle siin seda, et aeg parandab kõik haavad, sest nii see ei ole. Aeg ei paranda midagi, aeg leevendab, sina ise parandad! Aega on vaja anda oma kehale ja vaimule, et toimuks harjumine ja järgmised sammud tuleksid kergemini.