Kommenteeri

Lootust anda või võtta? - See on küsimus!

Milliseks kujuneb minu taastumisteekond? Kas lootust on või ei ole? – See viimane on minu ja teiste insuldiinimeste jaoks väga olulise tähtsusega küsimus, mis määrab taastumise osas tuleviku väljavaated ja võimalused. See on hetk, kus inimene võtab vastu sisemise otsuse ennast aidata või mitte.

Õhus on küsimus - kas sellel kõigel (pingutamisel) on mõtet? Kui inimene juba ise enda aitamisest loobub, siis meie suurepärased spetsialistid ei saa isegi võimalust abiks olla. Nagunii lootust ju ei ole. Aga need, kellele juba haiglas viibides antakse lootust kasvõi osaliseks taastumiseks, on valmis ise rohkem pingutama ja võtavad lahkesti spetsialistidelt abi vastu. Nii see paraku on ja ma võin enda kogemusest kinnitada, et meditsiinitöötajate sõnadel on suur jõud. Need sõnad määravad inimese sisemise otsuse ja liikumise suuna.
NB! Head meditsiinitöötajad ja tervise spetsialistid, palun mõelge läbi, mida te patsiendile/kliendile ütlete, sest need öeldud sõnad omavad inimese raskest haigusest taastumisel suurt kaalu!
Hea taastuja, sõnadel on tõepoolest suur jõud. Kui antakse lootust, siis see mõjub nii nagu oleksid valmis võitlema kasvõi draakoni endaga, et see võitlus võita. Kasuta lootuse jõudu targasti, seda on rumal kuritarvitada ja vahetada õpitud abituse või enesehaletsuse vastu!

Esimestel hetkedel, kui sain teada, mis minuga juhtunud oli, soovisin ma kohe lootuse küsimusele vastust. Aus tõde, olgu see tõde siis milline tahes, aga ma pidin teadma. Vastus mille ma sain, oli õnneks pigem julgustav, kuigi liiga suurt optimismi ma sealt välja ei lugenud. Pigem lohutust, aga mis kõige olulisem - positiivset nooti, võimalust. Rõhk oli tookord sõnadel – HARJUTAMINE ja KANNATLIKKUS. Nende kahe sõna najale ma oma taastumise teekonna üles ehitasingi. Ma sain aru, et sellel teekonnal on mul vaja palju paindlikkust, püsivust, järjepidevust, sihikindlust, harjutamist ja endaga kannatlik olemist. See ei ole olnud lihtne, sest minu loomuses on olla enda osas nõudlik ja kriitiline. Üpris kiiresti mõistsin, et need viimased kaks peab edaspidi kõrvale heitma ning tuleb õppida rõõmustama iga väikese õnnestumise üle ja sisemiselt ennast ka kiitma selle eest. Olla iseenda vastu lahke.
Iga positiivne tulemus minu taastumisprotsessis on mind alati rõõmustanud ja ma tunnen uhkust tehtud edusammude üle. Isegi siis, kui maksimum tulemus on saavutamata, aga olulised sammud maksimumi suunas on tehtud. Mulle on ausalt öeldud, et ma ei saa enam kunagi 100% terveks ja ma lepin sellega, aga...ma ikkagi püüan saada sajale protsendile võimalikult lähedale. :) Mingu aega, palju tahes. Kasvõi minu elu lõpuni. Ikka püüan edasi!
NB! Kui minu eelmises mõttekäigus on äratundmist, siis ma loodan, et püüate samuti läheneda oma maksimumini, arvestades oma tervislikku olukorda ja võimalusi. Tuletan meelde, et iga insult ja taastumise kulg on erinev. Väga oluline on pidada nõu oma perearstiga, eriarstiga... kuni taastumise spetsialistideni välja. Teha selgeks oma tegelik olukord, võimalused, panna koos arstide ja spetsialistidega detailideni paika oma raviplaan ja taastumisprogramm. Hoida rangelt kokkulepitud plaanist kinni.
Alusta julgelt oma taastumisteekonda ja anna endast parim. Isegi kui sõidu algus ja keskpaik võivad olla käänulised ja hüplikud, siis juba varsti märkad kusagil taamal terendamas valguskiirt, mis annab lootust. Aga kes teab, võib olla paistab see valguskiir juba kohe algpeatusest startides! ;)
Peamine on – mitte lootust kaotada!

NB! Iga nädal uus postitus! Hoia Taastusstuudio Facebooki lehel silma peal!
https://www.facebook.com/taastusstuudio/

Lisa kommentaar

Email again: