Kommenteeri

Mida tähendab olla voodihaige?

Kui üks pereliikmetest järsku ja ootamatult raskelt haigestub, siis ei tähenda see keerulist olukorda mitte ainult sellele haigestunud inimesele, vaid kogu perele. Peamiselt neile, kes selle haigestunud inimesega igapäevaselt koos elavad.
Kas selliseks olukorraks saab valmis olla? Minu isiklikule kogemusele põhinev vastus on, et ei saa. Meie kodust sai mõneks ajaks kodune taastusravihaigla, mille päevakava töötasime ise välja, nagu ka meie internetitarkusele põhineva kodukootud taastusravi programmi. Me ei olnud selleks kõigeks valmis, kohe kindlasti mitte!

Õnnetused juhtuvad, haigused tabavad mõnikord väga ootamatult, kõike ei saagi alati ette teada ja kõigeks ei ole võimalik valmis olla. Ja kui selline ootamatus kätte jõuab, siis käivad kõik emotsioonid üle pea. Kuidas siit siis edasi minna? Kui oleks selline toetav käsiraamat olemas, sirviksin seda heameelega isegi. Aga ei ole, selle käsiraamatu kirjutad sa ise koos oma lähedastega valmis. Võib ju küll riigile lootma jääda, et ehk aitavad, aga elu näitab, et ise tuleb ennast ja oma perekonda aidata. Korraga on vaja omandada teiste erialade teadmised ja oskused. See on kõik lihtsalt asjajamine, abi otsimine ja leidmine ning bürokraatia. Aga päris elu toimub koduseinte vahel, kus on igapäevased tegemised ja rutiinid, valu ja vaev, lootus ja lootusetus, kurbus ja rõõm läbisegi.

Mida tunneb hooldatav inimene? Räägin siin siiski ainult iseenda eest ja oma isiklikust kogemusest! Voodihaige olin ma kaks kuud, neist ühe kuu haiglas ja teise kodus. Just kodune aeg oli paras katsumus. Mina ei osanud olla voodihaige ja minu elukaaslane omakorda ei teadnud, kas ta hoolitseb minu eest õigesti. Sisetunde järgi tegutses ja mina juhendasid. Puhas meeskonnatöö. :) Kui nüüd keegi küsib, et miks me abi ei küsinud, siis oleksime kindlasti küsinud, kui oleksime teadnud kellelt ja millist abi küsida. Mina olen kahjuks see insuldiinimene, kes sattus kuhugi halli tsooni ning simplesin ise ennast sellest tsoonist paari aastaga lõpuks nähtavaks teatud asutustele.
Kogu selle keerulise aja juures oli see vähemalt hea, et ma sain mõnede minu jaoks oluliste tegevustega suures osas ise hakkama. Pean silmas siin enesehügieeni ja tegevusi tualettruumis. Kuigi jah erinevatesse ruumidesse minekul vajasin abi. Alguses talutas mind elukaaslane ja hiljem rentisime mulle rulaatori ning edasi rullisin ennast ise punktist A punkti B. Koduseid toimetamisi ma teha ei saanud, ka söögitegemine ei olnud võimalik. Minu jaoks toidu voodisse toomine ei tähendanud midagi romantilist, olin lihtsalt väga tänulik selle eest oma elukaaslasele. Olen seda takkajärgi veel tänagi. Suur tänutunne.
Päevad läbi voodis lamada ei ole midagi toredat. Lamamise vahele mõned internetist otsitud füsioteraapia harjutused, söögipausid, mõnede kallite inimeste külastused, motivatsiooni tõstmise film läbi tahvelarvuti ekraani, pidev väsimus, valusähvatused, väga palju unepause...selline see päev oli. Ikka üks päev korraga. Koos oma kalli elukaaslasega motivatsiooni otsides.
NB! Inimesele, kes on sarnases olukorras, sooviksin öelda seda, et lubage ennast aidata ja olge tänulikud. Öelge seda ka aitajale välja. See teeb teile mõlemale head ja süstib positiivsust.
Lähedane, kes on aitaja ja toe pakkuja rollis, olge kannatlik ja aidake ka ennast. Ei ole kohustus uppuda ise kogu selle raske koorma alla. Rääkige teiste pereliikmetega või ka sõpradega, kes tuleksid ja annaksid teile mõned päevad puhkust, et saaksite iseenda elu elada, nt. kasvõi jalutamaski käia.
Pereliikmed, sõbrad ja head tuttavad, palun pakkuge ise oma tuge ja abi, et ka see inimene, kes igapäevaselt kedagi hooldab, saaks mõned päevad puhata. Nad ei tule alati ise küsima, märgake ise ja pakkuge oma abi. Teile ollakse selle eest tänulikud.
Kindlasti ei tasu unustada seda, et kui „kõike“ on juba liiga palju ja jõudu kipub nappima, siis täna on õnneks võimalus kasutada koduhooldusteenuseid. Võite rahuliku südamega oma raskest haigusest taastuva pereliikme nt. paariks tunniks usaldada kvalifitseeritud pofessionaalide hoole alla. Võite olla kindlad, et nad on hoitud.
Loomulikult ei ole see normaalne olukord, et pereliikmed hooldavad oma lähedasi ise, selleks peaks abi tulema mujalt. Võimalusi on, aga ei teata jne.jne. See aga on juba teine teema, millest tuleks kirjutada eraldi. Võimalik, et mingil hetkel seda teengi.
Minul vedas, et ma sain tänu oma elukaaslasele sõna otseses mõttes jälle jalad alla ja ajaga saime me mõlemad kogemuse võrra rikkamaks. Siiani vajan ma mitmetes tegevustest tema abi, aga ma oskan täna seda abi paremini küsida ja vastu võtta ning tema oskab paremini oma abi mulle pakkuda. Kriisiõppetund, mis meid lähendas veelgi. Oluline on olla leidlik, otsida lahendusi ja küsida abi!

NB! Iga nädal uus postitus! Hoia Taastusstuudio Facebooki lehel silma peal!
https://www.facebook.com/taastusstuudio

Lisa kommentaar

Email again: