Kommenteeri

Läbipääsetavus, ligipääsetavus, pääsetavus...

Nimeta seda kuidas soovid, aga kui oled taastuja, siis pingutada tuleb ühtemoodi iga päev, et kuhugi pääseda või kusagilt pääseda. :) Taastumisteekonna alguses mõtlesin iga päev sellele, kuidas ilma suurema pingutuseta jõuda ühest punktist teise. Mõnikord õnnestus, mõnikord mitte.
On aeg rääkida mõnest takistusest, millega ma ka ise kokku puutusin oma taastumisteekonna alguses.

Mõnikord peale rasket haigust ei ole tavapärased lihtsad tegevused enam endised. Võib juhtuda, et ühest kohast teise liikumine, kuhugi sisenemine ja väljumine, millegi ületamine võivad tekitada suurt mure. Ühel hetkel võib avastada, et tavaline igapäevane teekond on nüüd täis keerulisi takistusi, mida enne haigestumist isegi tähele ei osanud panna. Selle teema üle olen mitmeid kordi mõelnud. Eks ma isegi olin mingil hetkel silmitsi probleemidega, milleks ma valmis ei olnud. Takistustega.
Takistustega olen kokku puutunud väga palju. Alguses rohkem, hiljem natuke vähem, aga eks inimene harjub olukorraga ja leiutab enda jaoks sobivad lahendused.
Üheks esimeseks takistuseks peale uuesti kõndima hakkamist oli lumine maapind, libedus. Kui teed on lumest puhtaks lükkamata, siis ongi esimesed probleemid kohal. Kuna talv on juba ukse ees ja külm on mingil hetkel platsis, siis ootan õudusega libeda asfaldi aega. Viimase viie aastaga on libedad või lumised kõnniteed saanud minu väikeseks hirmuks. Kardan kukkuda. Seega naudin ilma lumeta ja jääta aega nii kaua, kui võimalik ja libedad ajad katsun kuidagi üle elada. Olen väga ettevaatlik.
Järgmine pingutust nõudev kadalipp minu jaoks oli ületada sõidutee. Lisaks sellele, et ma ei saanud oma pead kiiresti pöörata, et lähenevaid autosid jälgida, oli tõeliseks nuhtluseks valgusfoor. Ei oska öelda, miks minu kodukoha lähedal olev valgusfoor on nii timmitud, et rohelist tuld saab näha ainult mõned sekundid. Põhimõtteliselt pead olema väga väle, et teisele poole sõiduteed jõuda. Aga mina olin tol ajal väledusest nii kaugel, nagu Tallinn Moskvast. Venisin nagu tigu ja üle tee pääsemine tundus meeletu saavutusena. Viimased 5 meetrit venisin alati juba punase tulega. Tänaseni paneb kukalt kratsima, mis mõtted küll nende inimeste peas keerlevad, kes neid valgufoore seadistavad?!? Khm...
Aga kui olin üle sõidutee jõudnud, ootasid ees uued katsumused. Trepp, millest tuli üles vantsida. Trepid tundusid mulle tookord saatanast. :) Keegi nagu meelega kiusaks mind. Kaldteede osas oli tol ajal 0 seis. Tänaseks on õnneks see probleem likvideeritud, ehitati tee valmis ning uus kaldtee on muutunud ajaga väga populaarseks. Kõik on õnnelikud – lapsevankriga noored vanemad, vanainimesed, invaliidid, rattasõitjad, rulatajad jne. Kusjuures trepid pole ka täna mu sõbrad. Kus saan, kasutan lifti või kui see võimalus puudub, on kaldtee minu hea sõber. Probleem on selles, et treppidest käimine mitte ainult ei väsita, vaid trepid on väga erinevate kõrgustega ja insuldiga olen kaotanud selle olulise tunnetuse, mis treppidest astumisele kasuks tuleb. Sellega pean arvestama koguaeg.

Kaubanduskeskuse uksed ei kuulu ka minu lemmikute hulka. Välisuksed on automaatselt avanevad ja sulguvad. Kui olin aeglasema sammuga, siis muutusid automaatuksed kannatamatuks ja pigistasid mu uste vahele nagu naksti. Jube valus oli, aga ellu jäin. 

Üheks üllatavamaks takistuseks kujunes bussipeatus Kristiine keskuse ees. Ei mingit kaldteed või trepiastet. Lihtsalt üks kõrge kiviäär, astu alla sealt kuidas tahad. Mina läksin alguses ringiga, et mitte haledalt kukkuda. Täna pole see äär enam minu jaoks nii suur probleem, olen vahepeal mõned aastad kõvasti harjutanud. Aga nii mõnegi hätta jäänud inimese olen sealt alla aidanud, sest tean, kui ohtlik see on. 

Need on ainult mõned nendest takistustest, millega taastuja mõnikord või igapäevaselt kokku puutub. Aga ka nendega on võimalik toime tulla. Tuleb olla kannatlik, leidlik, harjutaja, harjuja, järjepidev ja asjad võivad muutuda. Küll ükskord tuleb päev, kui Tallinna linn reguleerib oma valgusfoorid mõistliku intervalli peale ja ehitab igale poole, kuhu vaja, kaldteed. :D Aga senikaua tuleb ise edasi pusida, et kuidagimoodi ligi, juurde, üle pääseda. :D

NB! Iga nädal uus postitus! Hoia Taastusstuudio Facebooki lehel silma peal!
https://www.facebook.com/taastusstuudio

Lisa kommentaar

Email again: