Kommenteeri

Uutmoodi kultuurisõber jõulutunde otsingul

Mis see jõulutunne veel on?

Minu peas tiirles tookord üks suur küsimus - mis tunne see jõulutunne veel on?!? Insult oli selle erilise tunde kuhugi ära peitnud. 
Siis kui tervis oli mind kõvasti alt vedanud ja peale seda ümberringi kõik üsna sünge paistis, hakkasid terendama jõulud. Kuu haiglas oli möödunud nagu niuhti ja enne jõule koju saada, tundus nagu suur muinasjutt. Ja nüüd ma siis lebasin kodus, oma voodis, keset seda kaua oodatud muinasjuttu. Mäletan, et üks minu hea sõbranna, kes mind vaatama tuli,  ütles lohutavalt, et no pole midagi, jõulud juba paistavad ja küll pühade tunne ja rõõmus meel jälle tagasi tulevad. Ootasin seda erilist tunnet nagu Haapsalu rongi. No ei tulnud ega tulnud. Jõululaupäeval natuke nagu tuligi, panin selle tunde maitsvate jõulusöökide ja oma perega veedetud aja arvele. Kokkuvõttes olid need siiski täitsa toredad pühad, mis möödusid küll vaikselt, aga pühad ongi ju rahulik aega. Mõtiskluste aeg.

Igaaastane Tallinna vanalinna jõuluturg jäi tol korral nägemata, aga see oli ka ainuke kord, kui nii juhtus. Aastatega on jõuluturu külastamisest saanud meie pere väike traditsioon. Imeilus jõulukuusk, glögi ja piparkookide mõnus aroom, etteasted suurel välilaval ning turistid meie linna turgu imetlemas. Sellelt turult saan ma alati jõulutunde  kätte. Ja see pole oluline, kas lumi on maas või siis mitte. Tiir jõuluturule peale ja sellega saab päev rõõmsa punkti. Jälle midagi positiivset, kui vähegi liikuda on võimalik. Aga kui ei ole võimalik õues vabalt liikuda, siis tasub ise luua oma kodus natuke pühadehõngu. Jõulukaunistused annavad kindlasti selle õige tunde kätte. Mina vähemalt seda haiglast koju tulles kogesin. Kuigi ma kõndida ei saanud ja turg jäi ka nägemata, siis mõned kaunistused sain ikka oma käega koju üles riputatud. Rullisin rulaatoril toas ringi ja muudkui toimetasin. Selline suur tahtmine oli seda  erilist jõulutunnet tekitada. 

NB! Nii ajutine kui püsiv liikumipiiratus muudab loomulikult meele mustaks ja ajab tavapärase elukorralduse totaalselt segamini. On täiesti normaalne tunda kurvastust olukorra keerukuse pärast. Kuid siiski on võimalik leida endale sobiv lahendus, et saada osa paljust toredast. Ei ole vahet, milliste pühadega tegu on, olgu suvi või talv. Kui leida natukenegi jõudu ja positiivsust enda seest, tulevad ka lahendused. Keegi ei too neid lahendusi sulle kulleriga koju, vaid need leiutad sa kas ise või kasutad lähedaste/sõprade/spetsialistide abi. Mõtle ja katseta, küsi nõu teekonnakaaslastelt. Peaasi, et tegutsed ja ei oota, käed põlvedel, mingit suurt imet. Sina ise oledki see suur ime, keda sa oodanud oled!


Uutmoodi kultuurisõber

Olen alati armastanud palju tantsida. Need, kes mind tunnevad, võivad seda ka kinnitada. Tänaseks on aga sellest meeletust tantsulõvist alles jäänud hale kaslane, kes taarub arglikult küljelt küljele. Või nagu puu, oksad külgedel sahisemas. Tahe on, aga tulemust ei ole, sest tasakaalukeskus streigib tantsimise vastu nii kõvasti, et peale paari aktiivsemat tantsuliigutust võiks kiirabi välja kutsuda. :) Nii ma siis vaatangi teisi ja nostalgitsen. Oehh, olid kord ajad... Kuna ma ei ole loomult allaandja, siis harjutan ka sellel rindel. Eesmärk on paigas ja fookus selge. Olen oma mõtetes pannud kirja tähtaja, millal ma jälle tantsida saan ja liigun tasapisi selle poole. Lootust on!

Suur kultuuri austaja olen ma ka koguaeg olnud. Teater, kino, kontserdid, suurüritused jne. Tänaseks olen juba kõiki neid asutusi külastanud ja suurematest üritustest olen ka osavõtta saanud. Esimene kinoskäik jäi päris selgelt meelde. Südame põksudes istusin kinosaalis ja ootasin filmi algust. 3D prillid põlvedel valmis. Ja siis see algaski, vali heli ja kolmemõõtmeline kinopilt. Kui juba, siis juba, kaks ühes. Kuna filmi heli on alati üsna tugev, siis mitmel korral pidin kõrvu kinni hoidma ning silmad sulgema, kui 3D pilt liiga kiiresti liikuma hakkas. Mõnes mõttes ma mõistan, mida tunneb autismispektrihäirega inimene kui kõike liiga palju saab. Ma ise meenutasin ka tol hetkel just seda inimest. Valmisoleks saalist lahkuda oli olemas, aga ma ei kasutanud seda. Kehvematel momentidel hoidsin oma elukaaslase käest kõvasti kinni ja kui juba uue olukorraga harjunud olin, siis vaatasin filmi rahulikult edasi. Abiks oli ka lonks külma vett. Nagu juba eelnevalt olen maininud, siis pudel vett on mul alati käekotis olemas.

Teatris ja kontserditel oli seis alguses enam vähem sama. Õnneks oli mul endiselt olemas üks kindel abikäsi, mida võis aegajalt pigistada. Kasutasin seda suurepärast võimalust mitmel korral. Lähedastele/sõpradele tahaksin ma öelda seda, et midagi meeletult keerulist ei ole vaja korda saata, lihtsalt ole olemas ja luba oma käest kinni hoida. Sõna otseses mõttes.
Aga harjutamine teeb meistriks, nagu öeldakse. Täna olen juba harjutamises maailmameister. :)

NB! Alguses mobiiltelefon, raadio, siis tahvelarvuti, televiisor ja sealt edasi juba kodust välja uudistama. Järgmine etapp kino, siis teater, ooper, kontserdid, suurüritused (nt. Laulu-ja tantsupidu). Üsna loogiline jada, kas pole? Mõistlik on liikuda samm sammult ja sealjuures jälgida enda enesetunnet. On oluline osata märgata, millal on vaja hetkeks peatuda ja puhata või anda endale aega. See on väga oluline!
Las aju ja kogu keha harjub jälle olema aktiivne. Tegutse, aga kiirustada ei ole vaja!


Lisa kommentaar

Email again: