Kommenteeri

Tagasi seltskonda ja tavaellu

Seltskonda naasmine ja sotsialiseerumine

Seltskonnalõvi, aktiivne ja energiline inimene – nii ütlesid inimesed minu kohta varem. Täna ma seda kõike enam ei ole. Seltskonnalõvi kohe kindlasti mitte, vähemalt ma ise arvan nii. Minu aktiivsus seltskondlikel üritustel on samuti tublisti kahanenud ja energia osas hoian ma kõvasti kokku. Seda kogun mustadeks päevadeks ja neid tuleb ette  peamiselt siis, kui tervislik enesetunne kehvem on. Aga positiivsus ja rõõmsameelsus on minus ikka veel alles ning  endiselt ei tekita minu jaoks probleeme tutvuda seltskonnas uute inimestega või visata õhku mõni nali.

Esimene aasta peale insulti ei möödunud mul seltskondlikus mõttes just kõige paremini. Teoorias olin endiselt    aktiivne ja energiline inimene, aga reaalsuses ei jaksanud ma enda varasema minaga sammu pidada. Kõik oli  muutunud. Killuke introvertsust hakkas minus jõudu koguma. See oli minu sees tegelikult koguaeg vaikselt kükitanud, teistele ma seda ei näidanud, aga nüüd tõusis see eriti esile. Hoidsin ennast suurematest seltskondadest eemale ja kui juhtusingi osalema mõnel suuremal koosviibimisel, siis enamjaolt vaikisin. Lihtsalt kuulasin inimesi ja mõtlesin kaasa, aga ei kommenteerinud. Mingil hetkel märkasin, et selline vaikimine ja lihtsalt kuulamine sobib mulle ülihästi. Tundsin ennast mugavalt, teised mitte. Inimestele, kes mind tundsid, tundusin sellisena üsna võõras. Mõni neist andis sellest ka mulle teada. Võtsin teadmiseks, aga järgisin ikka oma sisetunnet. Loomulikult on sellise muutuse taga ka tervislik hetkeseisund. On pikk nimekiri asju, mis tunduvad ebamugavad. Alguses häiris mind suur jutuvada, mis loomulikult on seltskondliku koosviibimise täiesti normaalne osa. Kõige väsitavam oli inimeste hääletoonide kõikumine, peamiselt häirisid kõvahäälsed domineerivad sõnavõtjad, häirivad siiani. Eraldi tasub ära mainida vali muusika ja ere valgus ruumis. Kui midagi neist oli liiga palju minu jaoks, siis tekitas see kõik tugevat peavalu või lihtsalt ebamugavustunnet. Isegi natuke ärevust hakkas pead tõstma. Oli kordi, kus lahkusin hetkeks ruumist, et taastada hea enesetunne. Aitasid ikka need vanad abivahendid – hingamine ja klaas vett. Kusjuures veepudel on mul alati käekotis olemas, ka täna.

NB! On täiesti normaalne, et taastumise algusperioodil ei ole soovi osaleda suurematel üritustel ja lärmakad või siis  kõvahäälsed seltskonnad ei tundu ka väga atraktiivsed. On valida kaks varianti, sa kas hakkad erakuks ja elu  läheb sinust mööda või hakkad tasapisi harjutama ja naased seltskonda. Millise variandi valid Sina? Mina valisin  selle teise ja tasapisi liikusin aina edasi. Inimestega suhtlemine annab taastumise teekonnal palju juurde.
Uued tutvused, ideed, mõtted, kogemused, sotsiaalvõrgustik, tugisüsteem jne. Kõik see tervendab!

Tagasi tavaellu

Mitmel korral on minult küsitud, kuidas sujuvalt tagasi tavaellu pöörduda? Minu jaoks algas tavaellu pöördumise teekond üsnagi konarlikult. Kartsin alguses rahvarohkeid tänavaid, ostukeskustest rääkimata. Üksinda ei oleks ma julgenud selle kõigega algustki teha, aga elukaaslase kindlal juhtimisel sammusin optimistlikult keskuste ustest sisse. Esimene kord Viru keskust külastades tõstis pead ärevushoog. Korraks käis mõte, et loobun, aga siis punnitasin ikka edasi. Sisenesin keskuses olevasse riidepoodi ja see ere valgustus, mis poodides tavaliselt on, käivitas minus kerge paanikahoo. Silmad valutasid, pea valutas, kõrvus kohises, tasakaaluhäired, kogu maailm ujus. Päästevesti oleks vaja olnud, selline tugev ujumine. Minu esimene keskuse külastus jäi väga üürikeseks, umbes viis minutit ja käidud nagu naksti. :) Ülejäänud keskuse külastusele planeeritud ajast hingeldasin õues, keskuse ukse ees. Järgmisel päeval läksin uuele katsele, mis õnnestus hästi. Valmistasin ennast igas mõttes ette selleks käiguks. Olin saanud kogemuse võrra rikkamaks ja targemaks.

Suuremate toidupoodidega sain ma ka ajapikku jälle sõbraks. Rahvamassidega harjusin poes ära ja keskendusin rohkem oma ostunimekirjale. Nädalaostud vajasid ostmist. Alguses väsitas see nii ära, et oli vaja vahepeal natuke istuda. Õnneks Prisma poodides on olemas mõned pingid ja nii ma istusingi külmlettide vahes kõrvuti tusaste ja väsinud vanamemmede ja taatidega nagu kägu. Puhkasin ära ja astusin edasi. Mingil hetkel leidsin enda jaoks hea  lahenduse ostukäru lükkamises. Kui väsimus peale tuli, puhkasin käru najal. Kasutasin seda nagu rulaatorit ja vajadusel kasutan siiani. Nutikas tuleb olla ja oma elu ise mugavaks teha. Kui mõnikord mind toidupoes ostukäruga „rallitamas“ näete, siis see ei ole kindlasti a la naised ja mehed on võrdsed - ma võin ka käru lükata ja mees võib ka  toitu valida- , vaid sellel vaatepildil on ikka teine põhjus. :)  Oluline on see, mis mulle mugavam on ja minu elu oluliselt lihtsamaks teeb.

Olles suur messide ja näituste külastaja, otsustasin teha algust ka sellel rindel. Esimene suurem messi külastus  kujunes kõrvalt vaadates koomiliseks. Plaan oli külastada Pirital Turismimessi, kus ma alati olin käinud. Valmistusin kodus väga hoolega. Isegi meigi tegin korraliku, ikkagi rahvarohkesse kohta minek. Aga Viru keskusest kaugemale tookord ei jõudnudki, sest poolel teel tekkis suur ärevushoog ja sealsamas keskuse ukse ees sai mulle selgeks, et messile minek lõppes just praegu. Võtsime kohvikus hoopis ühed maitsvad cappuccinod ja koogid ning tunnistasin oma kaotust sellele katsele. Ilmselgelt oli selle käigu ettevõtmine minu jaoks liiga vara. Järgmist messi külastasin juba ilma probleemideta. Aega oli vaja endale anda, muud midagi.

NB! Igapäeva ellu naasmine võib olla lihtne ja võib juhtuda ka, et üsna konarlik. Siin on vaja endale aega anda ja leida sobivad lahendused. Kui esimesel korral midagi välja ei tule, ei tähenda see sugugi seda, et ka järgmisel korral kõik kehvasti lõppeb. Järgmisel korral oled juba kogemuse võrra targem ja oskad juba paremini aru saada, mis on sinu jaoks parim.
Võlusõna on HARJUTAMINE! Harjuta, harjuta, harjuta ja ikka edasi, ei sammukestki tagasi. Kasvõi teosammul, aga peaasi on tahe ja julgus! 



Lisa kommentaar

Email again: