Kommenteeri

Uus on unustatud vana

On täiesti normaalne, et peale raske haiguse läbielamist, võivad juba ajaga armsaks saanud hobide või huvide eelistused muutuda. Need asjad ja tegemised, mis enne põnevust pakkusid, ei ole täna enam mingi teema, 0 huvi nende vastu. Tasapisi tekivad ellu uued huvid ja hobid. Või on need uued tegelikult unustatud vanad? Suures osas on see muutumine seotud sellega, et elu ei ole enam endine. Võimalused on teised ja ka võimekus peale haiguse seljatamist on muutunud. Mida vanasti suutsid, selle jaoks täna enam jaksu ei ole ja tasapisi kaob ka huvi. Aga mõned vanad lemmikud ikka jäävad südamesse ka. Nendest kipun mõnikord unistama. Nagu näiteks...

Peale insulti ei saa ma enam tantsida. Olen seda korra ka oma ühes varasemas loos maininud:  
Olen alati armastanud palju tantsida. Need, kes mind tunnevad, võivad seda ka kinnitada. Tänaseks on aga sellest meeletust tantsulõvist alles jäänud hale kaslane, kes taarub arglikult küljelt küljele. Või nagu puu, oksad külgedel sahisemas. Tahe on, aga tulemust ei ole, sest tasakaalukeskus streigib tantsimise vastu nii kõvasti, et peale paari aktiivsemat tantsuliigutust võiks kiirabi välja kutsuda. 😊 Nii ma siis vaatangi teisi ja nostalgitsen. Oehh, olid kord ajad...  
Loomulikult soovin ma kunagi jälle tantsu vihtuda nii, et juuksepalmik tuules lendlemas, 😊 aga reaalsus on see, et sinnani on pikk tee ja tuleb olla kannatlik iseendaga. Kui ma ükskord mingite tulemusteni jõuan, siis on see nagu unustatud vana, lihtsalt uues kuues. 

Kuna hetkel on õues sügav talv, siis liigub mu mõte uisutamisele. Mulle on alati uisutada meeldinud, aga nüüd on olukord teine. Kui tasakaal niisama kõndideski jukerdab, siis ainuüksi mõte uiskudest teeb natuke kõhedaks. Mul on värvikas fantaasiamaailm, palju pole vajagi ette kujutamiseks, kui juba film jooksma hakkab. Mõttes olen juba kusagil uisuplatsil pikali maas, pea verine, luud katki, esihammas väljas, ilmselt ka peapõrutus koos järgmise insuldiga. 😊 😊 Tegelikkuses ei saa olukord pooltki nii hull olema. Võib olla paar korda kukun kummuli, aga jään elama. Kusjuures kodutöö on mul korralikult juba tehtud. Uisuplatsil, kuhu mul on lähiajal plaanis minna, on võimalik rentida abiraami. Rulaatori juhtimise load on mul juba olemas, asi seda abiraami siis kasutada on. 😊 Soojenduseks oleks sellest kindlasti abi, natuke julgem tunne. 

Väike üleskutse! Kui keegi lugejatest tunneb, et soovib minuga liituda, panna ennast ka uuesti proovile, siis võib mulle endast märku anda (nt FB sõnumites või saada e-kiri) ja ma annan jooksvalt täpsemat infot, kuhu ja millal minek. Kui vähegi talvist ilma jagub, lähen tritsutama Tallinna Harju Uisuplatsile. See uisuväljak tundub kuidagi turvaline olevat. Kuigi neid lahedaid tegevusi on mul veel mitmeid, mida tahaksin taaskord ette võtta, siis kiirustan aeglaselt ja proovin step by step. Üks katsetus korraga!

Sellel fotol olen Falunis, Runni järvel uisutamas. Kuna järvel uisutamiseks on vajalik jalga tõmmata spets.uisud, mis näevad välja nagu kiiruisud, siis eeldavad need ka kindlamat tasakaalu ja sammu. Senikaua, kuni mul sellist kindlat sammu ei ole, liuglen kodulinna uisuplatsil, abiraamiga ja harjutan. On, kuhu poole püüelda!

Mida uut siis mulle on hakanud huvi pakkuma?  
Viimase paari aastaga on hiilinud minu ellu tasapisi huvi fotograafa vastu. Kunagi nõukaajal klõpsisin oma uhke SMENAga fotosid nagu jaksasin. Kaotasin huvi fotograafia vastu aastakümneteks....et siis nüüd see hiljem uuesti üles leida. Minu fotokogusse kuulub hetkel juba suur hulk fotosid, millest võiks lausa eraldi väikese näituse korraldada. Ma ei pildista inimesi, mulle pakub huvi loodus, loomad ja linnud, ilusad vaated, kunst, vanad ajaloolised majad ja tänavad, ilmastik, veekogud jne. Oma jalutuskäikudel märkan palju huvitavat, mida saan teistega läbi oma fotode jagada.  Ühest küljest on see nagu väike teraapia, teisalt killuke põnevust ka. 
Mine võta kinni, on see siis kokkuvõttes uus või vana hobi/huvi??

NB! Muutused ei ole alati üdini halvad. Mõnikord võib ka kõige raskemast loost tulla välja midagi huvitavat. Selle tunnetamiseks ja nägemiseks on vaja aega. Arusaadavalt esimese hooga on paista ainult üks suur katastroof. Aeg leevendab, loob muutusi. Vanad hobid ja huvid ei pea ilmtingimata su elust kaduma, need jäävad alles, lihtsalt suuremate või väiksemate muudatustega. Kui eile olid suur tanstulõvi, siis täna kuulad head mussi edasi, lihtsalt ilma tantsuta.
Julge proovida midagi uut. Midagi, mis sulle suurt huvi pakub ning mida jaksad ja jõuad. Uus võib pakkuda meeldivaid üllatusi, sellepärast ole avatud ja löö nö seisvale veele keeris sisse!  🤓

NB! Iga nädal uus postitus! Hoia Taastusstuudio Facebooki lehel silma peal!
https://www.facebook.com/taastusstuudio

Lisa kommentaar

Email again: