Mõeldes taastujale. Aastalõpu mõtisklused.
Hea taastuja, võta
aega ja mõtiskle, milline see aasta 2020 siis Sinu jaoks kokkuvõttes oli? Mis läks hästi, mis
halvemini? Millised olid õppetunnid ja kas nendest ka õppisid midagi? Kõige
tähtsam küsimus – kuidas kulges Sinu taastumisteekond? Mis läks paremaks, mis
jäi samaks, mis on hakanud tasapisi paremuse poole muutuma? Need on need peamised
küsimused, millele võiksid võtta aega vastamiseks. Ise küsid ja ise vastad,
analüüsid, teed järeldusi, sead uued eesmärgid jne. Dialoog iseendaga toob
selgust ja aitab seada uusi eesmärke.
Ei ole väga
mõistlik laperdada teadmatuses ja lasta elumerelainetel end kanda. „Läheb,
kuidas läheb“ ei ole taastuja lause. Pigem näitab see ükskõiksust iseenda vastu
või ka allaandmist. Kui oodata olulist progressi, aga jätkata ikka samade
käitumismustritega oma elus, siis oodatud progressi ei tule. Pane oma fookus paika ja sammu
kindlalt edasi oma eesmärkide suunas!
On terve rida
väljendeid, millel ei ole minu jaoks mingit loogikat, mõtet või tunduvad need lihtsalt
demotiveerivad. Nt. „Aeg parandab kõik haavad“, „Ju siis nii pidigi minema“,
„Mis ei tapa, teeb tugevaks“ jne. Neid lauseid on veel ja veel, mis tekitavad minus
rohkem küsimusi, kui võtavad olukorra loogiliselt kokku. Pigem on tegemist
loogika-erroriga.
😊
Mina olen
parandamatu optimist ja ma soovin mõelda nii, et ka teised taastujad koos oma
lähedastega on samuti optimistlikult meelestatud. Ka need, kes täna seda veel
ei ole, leiavad üsna kiiresti tahte ja lootuse enda seest üles.
NB! Taastumine ei ole
sprint, vaid maraton ja selleks peab olema iseendaga väga kannatlik. Küll need
võidud ka siis tulevad. Ärge kaotage lootust!
💛
/Kõige kaunimad
võidud on need, mis me saavutame iseenese üle!
N. Chamfort/
