Kõik ei ole enam ammu endine, nagu vanasti...viis aastat tagasi oli. Aga ma pean ütlema, et see hirmutav kogemus viis mind ajaga sinna, kus ma täna olen ja ma tunnen, et olen „koju“ jõudnud. Olen viimased viis aastat olnud väga pühendunud nii oma taastumisele kui uutele tuultele ka oma töös ning seisan täna insuldiinimeste heaolu eest. Minu soov on, et insuldi läbielanud inimene saaks õigeaegselt ja kvaliteetset taastusravi ning muid vajalikke teenuseid. Et inimene saaks emotsionaalset tuge ja juhendamist, kuidas edasi elada pärast sellist hirmutavat kogemust. Muidugi oleks võinud ju kõik see suur läbielamine olemata olla, aga nende oleksitega on juba kord nii, et asjad juhtuvad elus ja tagantjärele on kõik targad. Kes nägi ohtu ja märke varem, kes natuke hiljem, kõrvalseisjana on hiljem turvaline öelda: seda oligi oodata! Samas pean ütlema, et ega neid ütlejaid polegi eriti olnud, võib olla ajajooksul üks või kaks ja nemadki ei oleks osanud insuldi tulekut kahtlustada. Mina ise kindlasti midagi sellist ei oodanud. Sest isegi legend räägib ju, et insult on vanemate inimeste haigus. Olin tol hetkel kõigest 39 aastane. Seega, kõiki legende ei tasu uskuda!
Tänaseks võin ma öelda, et halb kogemus on ajaga, tahtejõuga ja järjepidevusega heaks pööratud, kuigi haavade lakkumine jääb siiski kogu eluks. Mul on olnud õnne ellu jääda, sest mind aitasid professionaalsed kiirabitöötajad ja tippkirurg, abivalmis ja hooliv haiglapersonal, loomulikult minu kallis elukaaslane, kelleta ma täna siin oma taastuslugu ei jagaks ning need head inimesed minu ümber, kes on olnud mõistvad ja toetavad sellel keerulisel teekonnal.
Viimane aasta on kaasa toonud palju uusi väljakutseid, vabatahtlikuna panustamist, põnevaid ja sisukaid koostöid, arendustegevusi nii äris kui vabaühenduses. Minu jaoks on oluline, et olen saanud anda oma panuse insuldiinimeste sujuvama raviteekonna kujundamisprotsessi. See on olnud minu jaoks südameasjaks teha see teekond inimese jaoks võimalikult sujuvamaks ja lihtsamaks. Õnneks sain võimaluse midagi olulist selles osas ära teha. Kui kasvõi üksainus inimenegi saab sellest olulist abi, on see minu jaoks juba suur võit. Aga teha on veel palju ja uued väljakutsed juba ootavad ukse taga! :)
Viie viimase aastaga olen hakanud armastama kuldset sügist. Mitte vihmast ja porist, vaid päikselist ja värvilist. Nüüd on sellest kujunenud minu lemmik aastaaeg. Ilmselt sellepärast, et ajaga on värvid minu ellu tagasi tulnud ja sügise värvipalett on imeline, nagu maali sisse minek. Mõnus jalutuskäik looduses annab palju jõudu ja hoiab vaimse tervise vormis. Jalutage õues, suhelge inimestega, võtke aega taastumiseks!

Taastusstuudio Facebook: 
https://www.facebook.com/taastusstuudio