Taastuja TÕDE JA ÕIGUS
Taastuja, tea oma õigusi!
Oma taastumisteekonnal olen pidanud suhtlema erinevate riigiasutustega. Loomulikult lootuses, et need inimest toetavad asutused pakuvad olulist tuge, kuid kokkuvõttes on läinud nii ja naa. On olnud häid ja halbu emotsioone s.t tänutunnet ja suuri pettumusi. Mis aga sai selgeks üsna kiiresti on see, et iga abivaja peab teadma oma õigusi ja soovitatavalt tundma vajalikke seadusi. Seda kõike selleks, et reaalselt ka abi saada ja et oleks abi küsimisel millele teotuda. Mõnikord on tunne, et abivaja peaks kohustuslikus korras lõpetama enne haigeks jäämist ülikoolis õigusteaduskonna. Lihtsalt väga palju on olukordi, kus seadusepunkte tõlgendatakse asutuste poolt vastavalt vajadusele, sest mõni punkt seda kahjuks võimaldab. Kuidas keegi tõlgendab....Aga, õnneks on täna võimalik taastujal leida ka selles valdkonnas olulist tuge ja astuda vastu ebaõiglusele. Selleks on vaja tulla oma kookonist välja ning suhelda inimestega, kes on juba selle teekonna läbinud. Inimeselt inimesele info levib kiiresti ja vajalikud infodetailid jõuavad sinuni üsna ruttu. Üksinda kodus norutades ei juhtu midagi, ikka teistega koostöös hakkavad head asjad juhtuma ja õiglus pääseb võidule. Vajadusel kasuta lähedase inimese abi ja tuge. Koos on alati kindlam tunne ja võimalik, et asjaajamisedki liiguvad kiiremini.
Meditsiinisüsteemi varjatud külg
Meditsiiniasutustega koostöö on läinud natuke sujuvamalt. Kuid samuti kõik uuendused ja lahendused patsienditeeninduses ei ole olnud alati patsiendisõbralikud. Suures pildis on idee olnud hea ja distantsilt tunduks nagu kõik on õige. Reaalsus on midagi muud. Varjatud küljed ja mitmeid takistusi sellel teekonnal tuleb ette üsna palju. Hämmingut tekitavaid lugusid on juhtunud ka minuga. Seda korduvalt ja korduvalt. Insuldiinimesena peaks ideaalis minu tervislik olukord olema süsteemselt jälgimise all. Üldjuhul teeb seda perearst. Risk elada läbi korduv insult on tavaliselt üsna kõrge. Loomulikult tuleb siin inimesel endal ka palju panustada koostöös arstidega ja spetsialistidega, et seda riski võimalikult madalale viia. Samas, tahad või ei taha, tuleb mõnikord ette ka kehvemaid päevi, kus erialaarsti nõuanne on lausa vältimatu. Insuldiinimesed küsivad sel juhul tavaliselt nõu neuroloogilt. Sellel vastuvõtul selgub suure tõenäosusega tõde, mis sind hetkel vaevab, tegelik põhjus. Aga et neuroloogi jutule saada, on vajalik broneerida vastuvõtuks aeg. Ring, mille isiklikult läbisin, oli väga absurdne, aga järjepideva inimesena tegin selle kannatlikult kaasa. Tuli välja, et niisama lihtsalt ma neuroloogi juurde aega broneerida enam ei saagi, selleks oli vaja tellida e-konsultatsioon. See tähendab seda, et perearst saab tellida, kuid see ei ole nii lihtne. Esmalt peab perearst olema sellega nõus, et e-konsultatsiooni on vaja tellida. Sain aru, et selleks peab olema mõjuv põhjus. Minul oligi...õnneks või kahjuks. E-konsultatsiooni tellimus läks teele, kuid nüüd tuli jääda kannatlikult ootama neuroloogi kinnitust. Ka see ei ole veel kõik, neuroloog võib e-konsultatsiooni ka tagasi lükata. Siinkohal ei oska ma kahjuks kommenteerida, millistel põhjustel võiks see toimuda. Minul läks õnneks ja mulle helistati paari päeva pärast ja sain neuroloogi vastuvõtule aja broneeritud. Kogu see protsess näeb patsiendi vaatest välja üsna kurb. Piltlikult võiks ette kujutada pesumasina trumlit, kuhu sind sisse visatakse, loksutatakse korralikult ja kui hea poiss/tüdruk oled, siis võetakse masinast välja ka. :) No tõesti! Üsna alandav protsess abivajaja jaoks. Ma väga loodan, et see jaburdus saab varsti lõpu ning inimesed, kes oma diagnoosist tulenevalt, peavad saama erialaarstiga konsulteerida, ei pea ennast alandama ja paluma põlvili abi. Mõtiskluseks riigiametnikele ja meditsiinisüsteemi esindajatele!
NB! Taastujale tuletan meelde, et see on
sinu enda tervis ja palun võitle enda õiguste eest! Vii ennast palun kurssi,
kuidas meditsiinisüsteemis protsessid hetkel toimivad, kust ja millist abi saab
ning eitava vastuse korral küsi alati põhjendusi. Niisama EI vastus ei ole siin aktsepteeritav, alati peab olema loogiline ja mõistlik põhjendus.
Taastuja lähedasele panen südamele toetada taastujat sellel
keerulisel teekonnal. Kui inimene ise ei suuda, ei oska või ei ole võimeline,
aita teda palun. Samamoodi on vaja selgeks teha kõikide vajalike asutuste taastuja
jaoks vajalikud protsessid ning saada aru, mis teenused ja abi on taastujale
ette nähtud. Tuletan veelkord meelde – niisama EI-d ei eksisteeri. Alati koos
põhjendusega ja nõuandega, mis oleks sel juhul nende (asutuse) teine võimalik
lahendus või soovitus abivajajale!
Mõned vihjed:
Töötukassas on terviserikkega inimese nõustajaks kindel
juhtumikorraldaja.
Sotsiaalkindlustusametis annavad nõu kõik klienditeenindajad,
kindel nõustaja puudub.
Meditsiinisüsteemis on esimeseks kontaktisikuks alati inimese
perearst.
Kohalikus omavalitsuses annab nõu sotsiaaltöötaja.
Puuetega inimestele pakub suurepärast tuge Eesti Puuetega
Inimeste Koda ja Koja liikmed (ühingud,liidud,seltsid).
Minu isiklik kogemus ühingute, seltside ja liitudega on
kirjas minu taastumisloos:
https://www.taastusstuudio.ee/taastumislugu/uhingud-liidud-ja-seltsid-toovad-selgust
