Tänaseks on selge, et inimeste ärevus koroonaviiruse COVID-19 leviku ees muudkui kasvab ja kasvab. Eks ma ise ka vaatan aeg- ajalt seljataha, et äkki... Kunagi ju ei või teada. Aga nüüd, kui Tallinna südalinnas, elukaaslasega jalutamas käisime, tekkisid pähe igasugused mõtted. Inimtühja linna vaadates oli tunne, et elu läheb meist justkui mööda. Ärevuse ja hirmu hõng, ajutiselt suletud söögikohad ja kauplused ning peaaegu tühjad ühistranspordid.
Olles suur cappuccino-sõber, siis võtsime möödaminnes ühest tuntud tanklaketi mugavuspoest kohvid topsidega kaasa. Kuhugi kohvikusse istuma ei julgenud minna, nii igaks juhuks hoiame avalikest söögikohtadest (k.a.kohvikutest) eemal. Mugavuspoe teenindaja oli silmnähtavalt hirmul. Kuigi laual oli desinfitseerimisvahendi pudel ja pood oli inimestest tühi ning meie tundusime ka rõõsad ja terved, märkasin ikkagi natuke ärevust. Lühike ja viisakas jutuajamine andis kinnitust, et tõepoolest on tal väike hirm. Minumeelest täiesti põhjendatult. Kunagi ei tea ju, kes poodi siseneb ja millist viirust või pisikut kannab. Eriti sellisel keerulisel perioodil, kus isegi piirid juba erakorraliselt suletakse.

Südalinnas jalutades märkasime, et inimesi oli väga vähe liikvel ja tavapäraseid turistide horde ei olnud üldse. Mõni üksik jalutas vanalinnas ringi. Kummaline oli jalutada Rotermanni kvartalis, kus oli nii vaikne, et isegi oma mõtteid võis vabalt kuulda. :) Kõige selle veidra kogemuse juures oli üks väga positiivne osa ka – ilm oli imeilus. Päike paistis ja igal pool oli märgata kevademärke.
Kuigi olen ka ise väga ettevaatlik ja natuke hirmul selle salakavala viiruse pärast, siis oma elu ma päris seisma ei ole jätnud. Karantiinis ma olema ei pea ja loodan, et selleks ei ole lähiajal ka vajadust. Insuldiinimesena ma väga suurt hirmu viiruse ees ei tunne, aga astmaatikuna olen ma natuke rohkem ettevaatlikum ja valvel, kui tavaliselt. Minu suurim hirm selle viirusemöllu sees on jääda hingamisteede haigusesse, mis ärritaks üles mu astma ning see tähendaks minu jaoks pikemalt kui kuu olla tõsises hädas oma hingamisega. Kõik muu kannatab ära, aga isiklikust kogemusest ütlen, et kui pikalt korralikult hingata ei saa ja aegajalt hingamisteed peaaegu sulguvad, siis see tunne ajab mingil hetkel hirmu nahka. Ka kõige vapramal.

Kui rääkida hirmudest, siis ilmselgelt tuleb mul kirjutada sellest eraldi lugu. Teen seda lähiajal kindlasti, sest mulle tundub, et inimesed on tõepoolest ülisuures hirmus. Sotsiaalmeedias ilmuvad pikad ja kriitilised postitused sellest, mida arvatakse valitsuse tegudest kriisiajal kuni tavakodanike käitumiseni välja. Mulle jäi silma just nende viimaste suunas loobitud kriititka. Inimesi on igasuguseid. On neid, kes hoiavad ennast ja teisi ning on ka neid, kellele kriisiolukord korda ei lähe. Arvatakse, et "minul on raudne tervis, mina ei nakatu, punkt!" Võib juhtuda, et läheb hästi, võib juhtuda, et mitte. Aga selge on see, et iga sellise pika sotsiaalmeedia kriitilise ja kurjalt manitseva postituse tagant paistavad hirmu kõrvad ja see on normaalne, et inimene kardab. Lihtsalt inimesed on erinevad ja nö. minu hirm ei ole sinu hirmuga sarnane. Inimestel on erinevad hirmu käivitajad. Ma kujutan ette, minu päevane jalutuskäik kesklinnas võib mõne inimese väga endast välja ajada. "Kuidas ta julgeb, püsigu kodus!", hüüaks mõni. Eks ma püsingi enamuse aja kodus. Õues käin ma ennast lihtsalt liigutamas, täisvarustus seljas, kus kõige olulisem osa on kinnastel, mis peavad mul koguaeg käes olemas. Pisikute paranoia, ei midagi erilist! :)
Olen olnud voodihaige ja tean, mida tähendab kodune reźiim, et olla täpsem, siis voodireźiim. Liikumisel on minu jaoks oluline tähtsus ja sellepärast ma ei lase suurel hirmul nahavahele ronida ja katsun vähemalt jalutamas käia, et vaim oleks virge. Kodus on teha küll, alates tööalastest kirjatöödest kuni raamatute lugemiseni välja jms. Võimalus ja aeg korrigeerida ning planeerida oma ärilisi tegevusi ja keskenduda ka kodustele tegemistele. Kahju ainult, et sellises üldises ärevas õhkkonnas.

NB! Kuid siiski olen ma seda meelt, et ma ei peaks ennast koduseinte vahele müürima ja tegelema kartmisega. Kuna ma armastan palju kõndida, siis rahulikud jalutuskäigud jäävad ka täna üheks minu päeva osaks. Kesklinnas elades, ei vaja ma ühistransporti, et näiteks vanalinna jalutama minna. Tuleb hoida lihtsalt inimestega distantsi ning igasugused koosviibimised ja külaskäigud ei ole minu jaoks hetkel aktuaalsed. Oluline on tavapärane hügieen, pesen ning võimalusel ka desinfitseerin käsi. Jälgin meediat ja järgin Terviseameti nõuandeid.

Läätsekandjana pean oma käte hügieenile erilist tähelepanu pöörama, sest läätsede silma panek ja ära võtmine ei ole hetkel väga turvaline. Otsustasin, et eelistan prille, erandjuhul kasutan kontaktläätsesid. Prillid tunduvad turvaline valik.

Sellest, kuidas ma oma tervist jälgin ja mida ma ise enda heaks ära teha saan, kirjutasin ma eelmisel nädalal https://www.taastusstuudio.ee/taastumislugu/viiruse-arevus .

Kuna olukord on veel kriitilisemaks muutunud, siis hoian ennast eemal suurtest poodidest ja  kaubanduskeskustest, söögikohtadest ning võimalusel ka ühistranspordist. Kuigi sain kinnitust, et keskused on üsna inimtühjad, paljud kauplused on kinni ja ühistransporte desinfitseeritakse (pooltühi tramm lõhnas desinfitseerimisvahendi järele), ei ole ma kindel, kas ümbruskond on ikka turvaline minu jaoks. Olgu öeldud, et trammiga sõitsin ma ühe peatuse, et jalgu puhata. Tavapärane insuldiinimesele omane väsimus tuli kimbutama.
Kõige selle keerulise olukorra taustal austagem üksteise tundeid ja arvamusi. Liigsel kriitikal ja hirmu õhutamisel ei ole täna kohta. Koroonaviirus lööb küll kõigi elurütmi totaalselt segamini, aga...käitugem siiski mõistlikult!