Üheks esimeseks nuputamisharjutuseks oli juuksuris käimine. Kuna peale insulti selgus, et ma ei saa enam pead kuklasse kallutada, siis juuste värvimine ei tulnud juuksuri juures enam kõne allagi. Värv ei lähe ju ise peast ära, ikka loputada tuleb. Leppisin sellega, et värvin oma juukseid edaspidi kodus ise. Minu juuksurile jäi juuste lõikamine ja soengute tegemise roll. Nii on see ka täna, aga on lootust, et see muutub ja ma saan ka värvimise tema hooleks jätta.
Aga ei tasu arvata, et kodus värvimine alguses lihtne oli. Paar aastat käis see nii, et pidin värv peas lausa duśśialla ronima, sest ka pea ette kallutamine oli võimatu. Paar aastat kannatlikku meelt ja harjutamist ning värvi maha loputamine on täna võimalik ka ilma duśśialla ronimata.
Tuleb välja, et mis esialgu tundub võimatu, on siiski lõpuks võimalik!
Järgmine kurvastust tekitav tunne saabus siis, kui sain aru, et sauna leiliruumi mul edaspidi enam asja ei ole. Kuumus ja aurud teevad mu enesetunde väga halvaks.
Kõik, kes mind juba kaua tunnevad teavad, milline saunaskäija ma kunagi olin. Nagu tõeline eestlane, mitu tundi saunas, leiliruumis kuumus oli tol ajal vähemalt sada. 😊 Nüüd tähendab saunatamine minu jaoks lihtsalt pesemist ja ajaga olen ma sellest kurvastamisest õnneks üle saanud. Kui keegi mainib, et läheks viskaks saunas leili, siis mul enam selle jutu peale kulm ka ei kerki. Lehvitan lihtsalt elevil saunalistele järele ja tunnen nende pärast rõõmu. Ma ju mäletan, kui tore see oli. Las teised siis naudivad, mulle piisab ka sellest, kui niisama kambas olen. See on ka vahva ju! 😊
Ja siis üks mu lemmikteemasid – hambaravi. Teema muutus aktuaalseks minu jaoks siis, kui peale insulti mõned varasemalt pandud hambaplommid niisama kolks ja kolks välja kukkusid. Küllap ravimid ja muud tervsiehädad tegid oma töö. Aga pikemalt oodata enam ka ei saanud.
Kuna ma horisontaalasendis, pea tahapoole kallutatud, olla ei saa, siis hakkasin mingil hetkel muret tundma, kust ma leian endale hambaarsti, kes oleks nõus parandama mu hambaid ilma mind lamavasse asendisse laskmata. Miljoni dollari küsimus! 😊 Tundub ju lihtne, aga tegelikult sain ajaga teada, et ega ikka ei ole neid nö vanakooli arste enam palju järel. Kõik noorema generatsiooni hambaarstid lasevad su mugavalt lamavasse asendisse, pea pool alaspidi, sest neil on nii mugav teha oma tööd. Tänu oma heale tuttavale leidsingi arsti, kes suudab ka napilt seistes hambaid ravida. 😊 Tõeline ime, kummardus maani!
Kuidas siis minu hambaid parandatakse? Eks ikka nii, nagu teistelgi, lihtsalt olen poolistuvas asendis. Nagu nõukaajal, aga siis istuti lausa sirge seljaga, ei mingit pool istuvat asendit. Rääkides vanadest aegadest...kes mäletab nõukaajast seda vahvat hambravi (vt. foto), siis teab, millest räägin. Tol ajal lausa kardeti hambaarste ja esimesel võimalusel põgeneti hambaravi kabinetist kabjaplaginal nii kaugele kui võimalik.
Täna on lahendus minu jaoks leitud. Kes otsib, see leiab, mingu selleks kasvõi viis aastat. 😉
NB! Hea taastuja, kui sul ei ole võimalik teatud tegevusi teha enam nii nagu tegid neid varem, siis otsi kohe teisi lahendusi, ära loobu! Võtku need otsingud aega kasvõi paar aastat, lahendus tuleb, võid kindel olla!